30.08.2021
Kirik on alati Maarjamaa maastikupilti kuulunud. Pilt on illustratiivne.
„Eesti Päevaleht ja Levila (23.08.2021, 24.08.2021, 25.08.2021, 26.08.2021, 27.08.2021) on algatanud arutelu Luteri kiriku tähendusest Eesti ühiskonnas. Kitsendamata end luteri kiriku siseprobleemidega, oleks otstarbekas vaadelda kiriku ja religiooni funktsioone laiemalt.
Esiteks, religioon ja kogudus annavad puuduoleva sotsiaalse kuuluvuse. Osade sotsiaalsete gruppide puhul on religioon tähtis sotsiaalse kuuluvuse tunnus ja annab sideme perekonna ning suguvõsaga. Eestis on selliseks grupiks venelased. Religiooniuuringud näitavad, et kuigi end usklikuna määratlev vene noor teeb sotsiaalseid valikuid samamoodi nagu sekulaarne, Ühendavad traditsioonid, s.o. usupühade tähistamine ja kiriklikud rituaalid (näiteks abiellumise ja matuste puhul) perekondi. Veel rohkem kehtivad need tõed immigrantide puhul. Kui meile selline ühiskondlik suund ei meeldi, siis peaksime küsima, kuidas ühiskond ja erakonnad hõlbustavad end võõrana tundvatel indiviididel sisenemist usuvälistesse sotsiaalsetesse gruppidesse?
Teiseks, kogudus pakub sotsiaalset tuge ja lohutust. Eesti ühiskonda iseloomustab nagu teisigi lääne ühiskondi sotsiaalne isoleeritus – üksildus ja võõrandumine. Kui teil on probleem, siis psühholoogi juurde on pikk järjekord ja vastuvõtt on kallis. Koguduse puhul võetakse kõik soovijad vastu, koguduse toetamine on annetuslik ja inimesele elatakse kollektiivselt kaasa. Religiooniuuringud näitavad kogudusega liitumise ühe põhjusena isiklikke läbielamisi (õnnetused, haigused, perekondlike suhete purunemine ja üksi jäämine). Vanemate inimeste puhul on lapsed kaugel ja käepärane sotsiaalne tugi ongi kogudus. Sotsiaalse lohutuse alla kuulub ka pihtimine (enda tühjaks rääkimine) ja andestuse taotlemine. Kui meile ei meeldi kiriku mõju sotsiaalse toetajana, siis peaksime mõtisklema oma sotsiaaltöötajate tegevuse üle.
Kolmandaks, kirik pakub kaasaegses ühiskonnas pidet neile, keda muutused ühiskonnas ehmatavad. Omade keskel on võimalik tunda end traditsioonide poolt kaitstuna. Palju halvem oleks vastuolude avaldumine sotsiaalses konfliktis. Kuna ühiskond paratamatult muutub, siis tuleks vaadata avaliku sektori ja erakondade poole – kas neil on teadmisi usuliseks aruteluks ja veenmiseks. Ei maksa tuua arutellu Euroopa väärtusi, sest uskliku silmis põrkavad sellisel juhul kokku jumala sõnum ja mingite tundmatute ametnike tahe. Jumala sõnumit saab muuta vaid jumal või tema prohvet ja jumala sõnum on inimese tahte suhtes ülimuslik. Seetõttu oli omal ajal ajakirjanike küsimus peapiiskopile, kas kõrgem on piibel või põhiseadus, ajakirjanduslik lollus. Küll on otstarbekas arutelu jumala tahte tõlgendamise üle, kasutades teoloogilisi väiteid. Sama jutt kehtib koraani ja moslemite kohta. Ei saa nõuda, et moslemid koraani sotsiaalse integreerumise käigus hülgaksid, kuid võiks arutleda teoloogiliselt islami tõelise olemuse üle (seda eriti terroristliku käitumise kontekstis). Seda meie ametnikud ja erakonnad ei oska.
Neljandaks, religiooni üks väidetavaid eesmärke on eetiline täiustumine. Seejuures eetilise täiustumise all mõeldakse ka igapäevast tarbimist ja äritegevust. Meil on probleeme raiskava tarbimisega ja ebaeetilise tootmise ning marketingiga. Kristlus ja eriti islam käsitlevad ainelist maailma jumala poolt inimesele kasutusse (rendile) antuna. Inimese ebaeetilisust vähendab tema poolt tajutav jumala valvas silm ja reaktsioonid inimese halvale käitumisele. Seega looduskaitselised ja tarbimisühiskonna ebaeetilisust vähendada püüdvad erakonnad peaksid küll saama tuge kirikust.
Viiendaks, religioon annab paljudele inimestele elu tähenduse. Meie avalik sektor ja erakonnad püüavad väita, et inimese eluülesanne on maksta ära korteri pangalaen ja autoliising ning koguda piisavalt pensioniosakuid vanaduse ja haiguse jaoks. Lisandub veel laste saamine uute maksumaksjate tootmiseks ning vanadustoeks. Ettevõtetes peab inimene tootma aktsionäridele kasumit. Selline elu võib olla küll aineliselt mõnus, kuid puudub tähendusrikkus. Inimesed igatsevad millegi igapäevasest rabelemisest kõrgema järele. Religioon annab nendele inimestele, kes ise ei suuda sõnastada oma elu tähendust, tegutsemise eesmärgi ja mõtte. Kui jällegi ei meeldi mõte elu tähendusrikkuse määratlemine kiriku poolt, tuleks erakondadel endil mõtiskleda, mida neil on ideeliselt pakkuda inimestele.
Kokkuvõtvalt – pole mõtet viriseda religiooni või siis imelike spirituaalsete ideede mõjukuse üle. Avalik sektor ja erakonnad ise on jätnud inimesed psüühiliselt ja ideoloogiliselt laokile.“
Alver Aria