24.11.2018
Siim Veskimees, kodanikunimega Ants Miller, arutleb Lauri Hussari ebaeetilise käitumise üle
Kirjanik Ats Miller ehk Siim Veskimees ütleb, et pärast tema ühinemist EKRE-ga küsitakse talt ikka ja jälle, et miks ta ühines, mida see erakond endast kujutab ja mille eest ta seisab.
Et seda suuremale hulgale inimestele selgitada, annab ta edasi oma nägemuse rahvuskonservatiivsusest. Milline on siis konservatiivne rahvuslus 2018 ühe eestimeelse kirjaniku pilgu läbi?
“Sajand tagasi lõid meie esiisad Eesti riigi, et maailmas oleks üks koht, mida inimesed, kellele eestlus midagi tähendab, saaksid koduks nimetada. Meil on valida, kas me jätkame sellega, kas me kaitseme ja arendame seda ühist keelt ja kultuuri, mis meid läbi aastatuhandete siia on kandnud, või laseme võõrastel siin omad seadused ja reeglid kehtestada ning hajume ajatuules olematusse.
Konservatiivne rahvuslus ei tähenda vanas kinniolemist, kõige uue hülgamist või veel hullem, teiste eest otsustamist, kuidas nad oma elu elama peavad. Konservatiivne rahvuslus tähendab austust ja armastust oma maa ja rahva vastu ning läbikaalutud ja mõistupärast tegutsemist selle nimel, et ka kahe, kahekümne ja kahesaja põlvkonna pärast saaksid seda maad koduks pidada väärikad ja toredad inimesed, kes meid oma esivanematena austavad.
Kõik ühiskonnad põhineva ainult ühel kokkuleppel – kuidas teha nii, et lastel ja fertiilses eas naistel oleks hea olla. Kõik muu on lisaväärtus – see teeb elu elamisväärseks ja on teatud laiemas mõttes meie kultuursuse mõõt, kuid see kõik on mõttetu, kui põhikokkulepe ei ole täidetud. Eestis ei ole täna põhikokkulepe täidetud, me sureme välja tempos, mis tavaliselt on omane sõdadele, näljahädadele või pandeemiatele.
See ei ole ainult poeetiline metafoor – lapsed sünnivad sinna, kus neil on tulevikku. See võib olla karm ja kõle tulevik – nagu veel paljudes riikides, kus ainult pooled neist täisealiseks saavad –, aga meil ei ole enam üldse mitte mingisugust tulevikku, kui lapsed enam ei sünni.
Jah, muidugi, otsuse mitte lapsi saada teevad naised, kes ei taha emaks saada, ja mehed, kes ei taha isaks saada – aga kunagi olid nad lapsed, kes tulid siia ilma, ja midagi on selle paiga, selle kultuuri ja oludega kohutavalt valesti, kui nad jõuavad otsusele, et nendega aegade algusest, esimesest inimesest üle määratute ajakuristike küündinud rida katkeb.
Inimene, kes ei tegutse teadlikult kogu elu oma järglaste, oma lähedaste järglaste või laiemalt oma rahva järgmise põlvkonna nimel, on surnud filosoofiliselt palju laiemas tähenduses kui indiviidi surm – tema surm on lõplik, sest tal ei ole teed tulevikku. Meil ei ole midagi teha selliste, sisemiselt surnud inimestega. Neil on oma tee, meil, elavatel on oma tee. Kui me tahame, et see oleks elavate maailm, tuleb meil, elavatel, oma tulevik endi kätte võtta. Ja mitte lasta end surnutest eksitada.
Pika aja jooksul vormib paik inimesed ja inimesed paiga. Eestlased kuuluvad valgesse rassi ja lääne kultuuri ja oluline pole siin rassitunnused, vaid meie sisemine vabadus ja ratsionaalsus ühendatuna loomupärase üksteise austamise ja võrdsetena kohtlemisega. Elades suhteliselt hõredalt asustatud külmal ja pimedal maal lisandub sellele teatud raskepärasus, suur privaatse ruumi vajadus ja paraku ka emotsionaalne jahedus. (Kõik see on loomulikult keskmine ja esineb erandeid.)
Eestis eluspüsimiseks on ka kõige madalam vaesus alati tähendanud minimaalselt soojapidavat ruumi ja talvevarusid. Meie tarkused ja traditsioonid liidavad meid selle kogemusega ja selle alusel saame üksteist usaldada. Meie eeliseks on põline teadmine, et rumal rabelemine, tühikäratsemine ja luulud lõppevad sellega, et keegi korjab kevadel kondid kokku.
Põlvkond tagasi saavutasime taas iseseisvuse, kuid meie südametes on talv – Eesti hääbub. Me ei ole ei jumalast ega saatusest valitud; maailm on täis nimetuid haudu, kus puhkavad kõik need, kes nii arvasid. Meil tuleb üksteisele tõsiselt otsa vaadata ja leida muutunud ajas eluviis, mis meid taas kasvule pööraks. Kui tahame kesta üle ajastute, tuleb leida endas tarkust ja taipu ja selle nimel vaeva näha.
Me elame ajastul, mil need, kes lõid tehnilise tsivilisatsiooni, on oma elustiili, tegutsemis- ja mõttelaadiga maailmas tohutus vähemuses ja segaduses – me ei suuda kõiki aidata ja me ei saa neid ka endi juurde võtta, sest sellega hävitaksime endid ja seeläbi kõik selle, mille oleme loonud. Me oleme ära näinud ka selle, et need, keda endi hulka võtame, ei kipu naljalt austama kõike seda, mida me tähtsaks peame. Me elame maailmas, kus ellujäämiseks tuleb osata end kaitsta.
Me ei saa hakkama ilma liitlasteta. Nagu öeldud, kuulume laiemas mõtte lääne kultuuriruumi ja loomulikult kuulume NATO-sse – kollektiivsesse kaitsestruktuuri, mille liikmed suuresti austavad meiega sarnaseid väärtusi. Me kuulume ka Euroopasse ja loomulik on kuuluda ka Euroopa Liitu, kuni see seisab edukalt sellesse kuuluvate rahvaste õiguste eest.
Paljud meie hulgast näeksid meid Põhjamaana, kuid nemad meid endi hulka ei taha ja mida aeg edasi, seda vähem on seal ihaldusväärset; võimalik, et on aeg see mõte lõplikult maha matta. Meil on mõndagi ühist Ida-Euroopaga, lõpetades sarnase totalitarismikogemusega, mida Venemaa meile lahkesti pakkus, ja võib-olla tasub näha positiivset – kuuludes Ida-Euroopasse, ei kuulu me enam „neli tuhat versta vohavasse nõmedusse ja saasta”, ehk endisesse Nõukogude Liitu.
Me teeksime heameelega koostööd ka Venemaaga, kui see oleks normaalne läänelik, naabreid austav riik. Kuni see seda ei ole, kuni jätkuvalt ähvardab meid ainus vahetu oht Venemaa poolt, peame olema valmis end kõigi vahenditega kaitsma.
Mitte kellelgi ei ole lihtsaid vastuseid, milline peaks olema pere või maksusüsteem, valitsemisvorm või ettevõtlusseadustik, et Eesti saaks üle praegu ainult järjest süvenevast kriisist. Küll aga on selgelt näha, mida teha ei tohi ega oleks kunagi tohtinud – soperdamine maksudega viib raha riigist välja, ülepaisutatud ametnikearmee on kivina ettevõtja kaelas, liigne regulatsioon pärsib loovust, Eesti majandusruum on absoluutselt kaitsetu maailmamajanduse tormide eest ja korrumpeerunud, tulevikunägemuseta eliidi juhm „peenhäälestus” tõukab üha rohkem inimesi lahkuma.
Konservatiivne rahvuslus tähendab siin sihipärast tööd sellise Eesti nimel, mille kodanikud tunnevad, et see on nende riik – et see seisab tõhusalt ja murdmatult nende huvide eest. Et neil on mõtet mõelda ja teha, sest nende mõtted ja teod on need, mis määravad meie tuleviku – et pole olemas mingit kõrget ja kauget riiki, mis eriti midagi vastu andmata maksude ja opakate seadustega nöögib, vaid see on eestlaste kollektiivne tahe, mis meid juhib.
See kõik nõuab tööd. See tähendab, et me võtame maailmast kõik, mis tasub ülevõtmist, hoiame oma põlisest tarkusest alles selle, mida tasub hoida, ja mõtleme lisaks välja midagi, mille peale teised ei ole tulnud. Aga see tähendab esmajoones julgust, kindlust ja väärikust olla see, kes me olla tahame – eestlased. Vabana omal maal.”