26.06.2020
Ja roheinvesteering raha ei toonudki… Pilt on illustratiivne.
On ilmselge, et maksusüsteemi põhimõtteline ringikorraldamine perekeskseks ei lähe kergesti. Esiteks tuleb hirmus ruigamine kõigilt neilt, kes on hakanud juba loomulikuks pidama, et riik poputab kogu parasjagu molli äärde kogunenud seltskonda, sõltumata suuremat sellest, mida need vastu annavad.
Teiseks tähendab see selge vahe tegemist omade ja kõigi teiste vahel ja see ongi üsna paljus vastassuunaline sellele, mis justkui oleks viimasel ajal Läänes normiks muutunud (NB! „justkui”: kes natuke rohkem siinsamas Põhjamaadeski liikunud, teab, et sealgi tehakse väga vahet omade ja teiste vahel; no ja Brexit ja nii edasi…)
Kolmandaks tähendaks selline muudatus vastutuse toomist inimesele lähemale ja õõv tabab kõik neid, kes ei oska või taha vastutata. On ju ikka kole küll, kui sinu arstiabi ja toimetulek vanaduspäevil hakkab otseselt sõltuma sellest, mida sa elu jooksul teinud oled…
Pere- ja vastutuskeskne maksusüsteem võiks välja näha umbes selline:
1. On mingisugune baaselatis. See vastab enam-vähem praegusele, olles sisuliselt ikkagi allpool vaesuspiiri; et kontseptsiooni oleks lihtsam hoomata, olen esialgseks summaks välja pakkunud 250€. Sellel on kaks mõtet: esiteks vastab see – järgnevat arvesse võttes – 500€ maksuvabale miinimumile ja teiseks saab oluliselt vähendada bürokraatiat ja parandada ühiskondlikku kliimat, kuna selle saamiseks ei pea üle erinevate sotsiaalametite lävepakude roomama.
Kirjutasin varem, et baaselatis 250€ ei muudaks palju. Täpsustan – ei muudaks rõhuvale enamikule inimestest praktiliselt midagi. Ent küllap oleks vähem üürivõlglasi, kiirlaene, pandimajade kliente ja perevägivalda. Kuid, vaadake, baaselatis nõuab siiski kasvõi elementaarset vastutusvõimet.
Justnimelt neile eelmises lauses viidatud kodanikele mõeldes – keda baaselatis kõige rohkem mõjutaks –, tuleb kindlasti ette näha ka erandid: kui ikkagi inimene tõestab, et ta selle samal õhtul maha joob või kasiinosse viib, siis talle seda kätte ei anta; antakse kas „hooldajale” või eriti rasketel juhtudel läheb see supiköögile ja varjupaigale – sest seal ta ju sööb ja elab…
Ma vaatlesin eelnevates artiklites erisuurusega baaselatisi ja nagu üks tähelepanelik lugeja selle lühidalt kokku võttis: 250€ sunnib tööl käima, 400€ võimaldab vähenõudlikel mitte tööl käia ja 700€ kaotab enamiku jaoks sunduse tööl käia.
Viimase kohta mainisin ka, et nii palju raha meil niikuinii ei ole. Kui vaadelda vahelduseks baaselatise vastaste argumente, siis jagunevad need peamiselt kolme gruppi ja üks neist ongi programmi kallidus. Aga nagu ma korduvalt olen rõhutanud, räägin ma kogu maksusüsteemi muutmisest eesmärgiga, et järgmise eduka põlvkonna kasvatajad saaksid eelise.
Teine baaselatise vastuargument on, et me võtame raha vaestelt ja jagame selle ühiskonnas laiali – vaesed saavad vähem ja edukad seda ei vaja. Jah, kui baaselatis oleks üksik meede – ent veelkord, püüame seda vaadelda osana suuremast paketist.
Mis puutub aga mõttekäiku, et vaesteni jõuab rohkem (neid aitavat) maksuraha sihtprogrammide-meetmete kaudu, siis… noh, vaadake mistahes riigiaparaati! Vaadake seda kohmakat bürokraatisaurust, ja öelge, kas see pole soovmõtlemine? Ei, raha põleb kogu selle abivajajaid mõnitavate ja solgutavate ametnike hordide ja leegionide palkadeks, (välismaisteks) koolitusteks-seminarideks; ja kardetavasti jõuab abivajajani väiksem osa, kui see raha lihtsalt võrdselt laiali jagataks.
Kolmas baaselatise vastane argumentidegrupp väljendab kartust, et inimesed hakkavad vähem tööd tegema, kui neil enam (vabandust taas nii otse ütlemise pärast) ora perses ei ole.
See on sügavalt filosoofiline küsimus, millele vastamiseks oleks kõige ausam öelda, et ma ei tea… Ma võin tuua siia näiteks pika rea teadlastest, õpetlastest, arstidest, kirjanikest ja maadeuurijatest, kes jätkasid oma tegevust vaatamata sellele, et neil oli sisuliselt kõik olemas ja nende elatustase ja isegi eeldatav eluiga võisid jätkates vaid väheneda…
Kuid peamine on siin antud hetkel siiski ju hoopis see, et me muudaksime soosituks ja jätkusuutlikuks kvaliteetsete järglaste saamise – tooksime vahendid ja vastutuse peresuhetesse tagasi. Võimalik, et sellest vaatenurgast on üsna irrelevantne, kas me uues ajastus tingimata peame üritama midagi välja väänata kõigist neist, kes mistahes põhjusel eriti midagi teha ei taha…
2. Maksumäär on 50%. Seda raha on võimalik suunata nelja kaheksandikuna oma lastele. (Või adopteeritutele või mingi kokkuleppe alusel kellegi teise lastele – jah, loomulikult tuleb siia juurde hunnik erijuhtumeid, kuid vaatleme hetkel vaid põhimõtet. Samuti on selge, et kõige puhtamal juhul – st peres kasvavad lapsed – seda raha vanematelt lihtsalt ei võeta, st kogu nende palk tuleb täielikult pangaarvele; kõigil teistel juhtudel eeldab see mingit lepingut ja kahjuks teatud juhtudel ka kohtu sundi – sest me ela ka tulevikus ideaalses maailmas. Ja ilmselt peab seda olema võimalik suurema laste arvu puhul jagada.)
3. Kui maksuraha (50% palgast) ei lähe kaheksandikena lastele, on maksumaksjal õigus pool sellest (st tervikust või ülejäänud osadest), suunata kas kellegi ülalpidamiseks või pensionifondi makseteks. Ehk siis inimesel on endiselt kontroll minimaalselt 25% palga üle – poole maksuraha üle, poole väiksemate, kuueteistkümnendikosadena.
Väga ilmselt on nende osade saajad enamasti vanemad ja vanavanemad. Kõige lihtsamalt öeldes, kui sa oled suutnud üles kasvatada 10 edukat lapselast, saad sa lisaks 250€ baaselatisele… 2500€! (Arvutus põhineb muidugi eeldusel, et neil lapselastel endil ei ole veel nelja last; võtame tänase 2000€ netopalga saaja – tema palk tööandjale on 4000€ [kordan, see on lähedane tänasele reaalsusele]; 1/16=0,0625 (6,25%); 0,0625*4000=250, 10*250=2500.) Tasus nende põrgulistega jännata…
Mis puutub maksetesse pensionifondi, siis jah, kindlasti on seda ka vaja. No ei ole kõigil lapsi, mõni ei saa ja mõni ei taha. No ei pea olema kõik inimesed oma vaimse taseme või suunitluse tõttu üldse võimelisedki pereeluks; ka lastele mõeldes – parem, kui siin mitte liiga tugevat survet avaldada…
Ühiskond on siiski tunduvalt komplitseeritum nähtus, kui determineeritud järglaste saamine. Me anname end edasi tuhandel keerukal viisil – ideedena, lisaks geenidele. See kõik moodustab meie rahva, meie unikaalse koosluse, mis, kohanenuna eluks siin kõigi objektiivsete kriteeriumite järgi väheelamiskõlblikul põhjamaal, peab leidma viisi kestmiseks.
Ats Miller