Ärksama vaimueluga inimesed on kindlasti lugenud värskeid ajalehti ning märganud, et meie liitlase ja iseseisvuse ainsa garandi abordimajandus on langustrendis. Niinimetatud abordivabadus on Ühendriikidega ülemkohtu otsusega ära kaotatud ja mõnedes osariikides on loodete mõrvamine koguni seadusega keelatud.
Ei peatus siinkohal pikemalt satanistlik-feministlike terroriorganisatsioonide poolt rüüstatud ja maha põletatud viiekümnel elupooldajate asutusel. Hullem on ilmselt alles ees, kommunistlikud jõugud on lubanud hävitada kogu elupooldajate infrastruktuuri, oletatavasti siis nii kirikud kui rasedate nõustamiskeskused, aga miks mitte ka haiglad, sünnitusmajad, doonoripunktid ja mu sarnase.
Ammust ajast on selge, et kui me ei jaga liitlase väärtusi, olgu selleks siis massiimmigratsioon, rohepööre, homoabielu või sundvahhineerimine, siis meie iseseisvust ja vabadusteenust lihtsalt ei tagata. Vabadusel on hind ja see hind tõuseb pidevalt. Õnneks on vabadus meile hetkel veel taskukohane ja abordi keelamine on pigem kokkuhoid kui kulu.
Me lihtsalt peame ilma inisemata kõik liitlase vasakluuludel põhinevad tõmblused kaasa tegema, mõõdukalt katoliiklik abordikeelamine ei ole siin erandiks. Tuleb ära teha, sest muidu Itaalia hävitaja ei lenda ja Taani dessantväelased ei rooma ja me saame süüdistuse Putini surmapunkti jutlustamises või koguni Venemaa surmaväärtuste au sisse tõstmises. Seega lootetapmine tuleb ilmtingimata võrdsustada mõtteroimaga ja otsustavalt hukka mõista.
Allakirjutanu on abordi vastu õige mitmel kaalukal põhjusel, esiteks muidugi liitlaste halastamatu ülemvõim, millele ei tohi vastu hakata, ilma et Eesti Vabariik otsekohe mülkasse vajuks ja ära laguneks. Kas me tahame, et ka meil pannake kinni mäktoonaldsi purksiputkad, ei näidataks kinodes enam hollivuudi homofilme ja mitte keegi ei ostetaks enam head eesti elektrit ega kvaliteetset kiviõli?
Ei taha. Mis saaks sellisel juhul lasnamäelastest, kes kohalikus mäktoonaldsis korraldavad matusepidustusi ja palju muudki eluliselt tähtsat? Mis saab siis, kui ukrainlastele saab teatavaks meie abordimeelsus ning nad keelavad lisaks vene muusikale ja kirjanduse ära ka Pärdi ja Õnnepalu toodete kaubastamise okupeerimata aladel? Jälle miljon vastu pükse.
Aga veel hullem oleks see, kui ukrainlased ei võtaks vastu enam meie abordijäänustega rüvetatud relvi ning kaotaksid sõja ning seejärel läheks kogu euroliit looja koos Türgi impeeriumi ja Põhja-Aafrika endiste asumaadega? Kahju oleks korvamatu, tagajärjed oleksid etteennustamatud. Ilmselt tõuseks rubla kurss veelgi.
Mis aga veelgi hullem, on sõjaaeg ning iga sündimata jäänud eesti sõdur, medõde või transpolitruk tooks NATO kokkukukkumise veelgi lähemale. Mõeldagi ei taha. Eesti sõdurite tapmine sõja ajal on aga sõna otseses mõttes nii riigi kui ka euroliidu reetmine. Olgu siis see sõdur kasvõi ainult pöidla pikkune või veelgi lühem. Ta oleks kasvanud ja siis püssi lasknud. Fakt.
Minuke kui patsifistile ei lähe muidugi korda ei sõda, rahu ega sõjardite pikk iga, ent paadunud ja eriti küünilise looduskaitsjana, näen ma ka inimloodetes loomaliigi fülogeneetilisi esindajaid, teie kaugeid esivanemaid, see tähendab seda, et teatud perioodil on loode kala, siis sisaliku ja siis lamba moodi. Sellise lamba vastu kätt tõsta ei tohi, see on looduse rüvetamine sinus eneses.
Kõige hullem aga oleks see, kui abordi teeks meie raudne leedi – pesuehtne nais-Stalin – ning miljoni vaese maa jääks seadusliku troonipärijata. Troonipärijaid peab aga olema nagu kirjuid koeri, sest muidu võivad võimu haarata kas Ossinovskite, Lauristinide või Vainode mitte üldsegi nii armastatud dünastiad ning valitsuse reiting kukus valimiskünnise piirile. Nii need asjad ikka ei lähe. Eesti demokraatia oleks sellisel juhul sama hästi kui peldikus.
Abordi vastu on muidugi ka arvukalt, moraalseid, meditsiinilisi, psühholoogilisi ning teoloogilisi argumente, kuid need on laiemalt tuntud ja ma ei peatuks nendel pikemalt. Ma võtaksin kõik nad kokku ühe lausega: sina ei pea ukrainlaste liitlasi tapma, selle eest hoolitseb venelaste kahurvägi. Pealegi ei ole ilus.
Samas on Eesti ikkagi väike ja laiemale üldsusele tundmatu riik, mis peab usalduse saavutamiseks pingutama rohkem kui suured ja koolis pähe õpetatud riigid või ettevõtted. Me oleme endale alati võtnud kõige raskemad koormised ja jõhkramad euronormid ning eriti väikesed põllumajandustoetused.
Prügimajandus on hea näide ise endale kaela tõmmatud hullumajast, ka abordiasjanduses tuleb üritada globalistide-eesrindlaste autahvli kohta. Parim võimalus selleks on abordid ja abordi propageerimine kriminaliseerida. Esimesel korral kümneks aastaks kinni koos kogu vara konfiskeerimisega, samas pangalaenu ja liisinguid tuleks ikkagi kuidagi edasi maksata.
Salaabordi ja korduva abordi või avaliku abordile üleskutsusmise eest eluaegne. Siis lendavad Itaalia hävitajad kiiremini ja peaminister saab veel ühe kaaluka rahvusvahelise auhinna ja valitsuse populaarsus lendab 66,6% peale, kus ongi tema õige koht. Tagasiulatuvalt küll ei saa aborte õigusriigis kriminaliseerida, aga sellega tuleb vähemalt ähvardada.
Veel parem kõik haiguslood üle vaadata ja teha ikkagi iga avastatud abordi eest trahv 10 000 trahviühiku ulatuses. Määruse või korraldusega saab teha tegelikult kõike, peab lihtsalt väga tahtma. Kes arvab, et tema põhiseaduslikke õigusi on riivatud, las läheb kohtusse ja vaevleb seal ennast nõdrameeseks ja vaeseks.
Kohtunikud on meil ustavad ja progressiivsed, kui ka mõni teeb vea, saab riik alati edasi kaevata, Euroopa kohtuni välja kui tarvis. Küll seal lahendus leitakse, näiteks see Putini kambajõmm, kes kunagi tema tuumakohvrit tassis, pandi koduaresti ja siis leiti köögist mahalastuna. Mitu auku peas. Kõike võib juhtuda.
Vähe sellest, neile, kes on teinud aborte või on abortima agiteerinud, tuleb kohelda nagu neid, kes ei lasknud endaga inimkatseid teha ja solki süstida. Töölt lahti, kohvikusse ei saa, lennukisse ei lasta, muudkui mõnitatakse ja lohistatakse toidupoest juukseidpidi välja. Kõike seda on tehtud, kaadrid on välja õppinud ja jõustruktuurid igatsevad tulemustasu.
Ajakirjandus tuleb selle kampaaniaga kindlasti ja hea meelega kaasa ja demoniseerib nii et luu paistab, kõik kartellipoliitikud kiidavad takka ja bensiinijaamad vallandavad päevapealt alatud abordientusiastid-lamekõhtlased. Ja üldse ei maksa muretseda selle pärast, et löögi alla satuvad üldjuhul naised.
Naised on kogu ajaloo imikuid ja looteid rõhunud, nii et tegemist oleks justkui päris õiglase reparatsiooniga ning positiivse diskrimineerimisega. Igaüks, keda on toore jõuga läbi sünnitusteede pressitud, teab kui julmalt naised oma lapsi kohtlevad. Abort on aga muidugi veelgi suurem sigadus. Hea ikka, et Ameerika on ikka naistele koha kätte näidanud, nüüd teame millega perekond Bideneid jõuluks rõõmustada.
Eesti peab vastavalt kõrgemalt tulnud suunistele saama aasta 2022 neljandaks kvartaliks abordivabaks. Arengud ei ole meie otsustada, meie peame tegema, mis liitlane ütleb või mida me loeme tema hoolivatest silmadest. Eelnevast lähtudes, tuleb Sven Sildnik valida esimesel võimalusel riigikokku. Vali elu! Muidu tapavad ära ka!
( : ) kivisildnik
Sanga talus
25.06.2022