18.11.2023
(:) kivisildnik
Maestro Mihkel Mutt on avaldanud arvamusloo, millega solvab metoodiliset kõiki ja kõike. Solvuda tuleb kindlasti vaestel orvukestel, kes alati ja kõige peale nutma hakkavad, aga ka nendel, kes siiani pole veel hingeliste kannatuste rongile pagasipiletit lunastanud.
Kirjanike-stalinistide liidu liikmeid on meil kolm ja poolsada, kirjutada oskavad mõned üksikud. Hr Mutt on üks neist vähestest, väärib omaette köidet meie kiduravõitu kirjandusloos. Alates “Fabiani õpilasest” või kusagilt sealt. Vana kool, vaat kus ennemuistsel ajal ikka osati stagneeruda. Ent lõpetan ohjeldamatud ülistused, läheme solvangutega edasi.
Osundan: “Millenniumilapsed on suureks kasvanud ja taastoodavad ennast. Juba seisavad y-generatsiooni esindajad ise klassi ees või puldis, toimetavad meedias. Seda uut rääkimist kõlab kõikjalt ja see levib. Seda ei kasuta üksnes beibed, vaid ka formaalselt haritud inimesed. Nii nagu varem rääkis vihmauss nukuteatris, nii räägib nüüd dotsent kõrgkoolis.”
Püüdke formaalselt haritud nn inimene kinni! Vihmauss nukuteatris, see on tabavam võrdlus kui sm Remsu nälkjad pudelis. Valus tõde, üleüldine loomastumine on nukraks tegev fakt ja on hea meel näha, et keegi ikka selle peale viitsib veel närvi minna. Mina olen ammu loobunud, loomastugu, möögigu, purustagu elektritõuksiga oma lõualuud, homoabiellugu.
Vanasti arvati, et keel on mõtlemise aparaat. Kui sul on kapsaussi keel, siis tuleb see sellest, et sul on kapsaussi aju. Kapsaussil ikka on aju? On siis või ei ole, jäägu see teadlaste bioloogide otsustada, oma kapsaussi asjadega saab see eluvorm kaunis kenasti toime. Dotsendiametis jääb aga kitsele ja küülikule alla, selles pole vähimatki kahtlust.
Ma ei vaidle vastu, kõik need üksteisele järgnevad zett- ja jätt-generatsioonid ei kvalifitseeru. Kas siin on tegemist inimeste või TikToki bioloogilise liidesega, vahet pole. Inimkond on ennast aegade algusest peale häbistanud – esimene ilmasõda, suur sotsialistlik märatsushoog ja teine lollidesõda. euroliit, hutud, tutsid, Ukraina ja Siion.
Kui asjad globalistlikku joont mööda edasi määnduvad, siis kustub veel nii mõnigi põlvkond drooni- ja viiruseheitluste pöörises. Kustub jälge jätmata. Vaevalt et räppar Beebilõusta puudust kannatava troonipärija kurb lugu rahvuseepose staatusesse tõstetakse. Pigem ei, mõned põlvkonnad jäävad lihtsalt vahele, notitakse maha.
Kes jääb imekombel ellu, see joob ennast jukuks. Siinkohal kordan oma tungivat ettepanekut nimetada hirmuvalitsust teostav koalitsioon selguse ja stiili mõttes jukukoalitsiooniks. Lisaks on tulnud korraldus loomastunud generatsioonid in corpore nimetada BL-generatsiooniks va Beebilõusta järgi.
See lõust olgu meil silme ees, siis ei pea telekat vaatama, raadiot kuulama, mõtlema ega situatsiooni analüüsima. Kapsauss hea, Beebilõust parem – konkreetsem, alandavam ja realistlikum. Nukuteatri ajad on möödas, nüüd naudivad mudilased roppu ja vägivaldset neegriräppi, mis enesestki mõista on kooskõlas Euroopa alusväärtustega. See lõust näitab majakana teed homoabielu sadamasse, aga tagab ka võidu idarindel. Pääsu pole.
Maailm on väsinud maailmaparandajate möögimisest. Nii on, ometi on prääksujaid ja inisejaid igas erakonnas, iga ilmavaate pooldajate hulgas, ja üldse, selle väikese täienduse tahan Muti essele lisada. Et keegi ei jääks solvumata, et oleks võrdne kohtlemine, teenete tunnustamine ja tõde. Muti lugu on väga kena, kuid lõpeb pessimistliku noodiga: “Kas midagi saab ette võtta? See on ilmselt võimatu. Need asjad ei allu riiklikule kontrollile. Meil on küll Emakeele Seltsi keeletoimkond ja Eesti Keele Instituut annab keelenõu, aga ei ole vist mingit organit, kes jälgiks, kuidas räägitakse. Ainus võimalus on see, et kui keegi räägib teie meelest ilusat eesti keelt, tehke talle kompliment või suruge kätt.”
Mis mõttes kätt? Kas siis jälle ei ole uus surmaviirus liikvel, mis läheb käest otse kopsu ja sealt otsejoones puhastustule lahingukuulsuse osakonda? Süstitud põlvkonna jutt on nagu sääsepirin mu kõrvus, elan nad kõik üle ning jutlustan ühishaual patsifismi veel pealegi.
Beebilõusta põlvkond ehk BL-põlvkond ei ole probleem. Veel vähem on mureks see, mida nad räägivad, mõtlevad või päästavad. Varem või hiljem panevad Põhja-Korea mürsule õla all. Ei ole antud igale põlvkonnale selgelt näha. On antud pika puuga ja unustatud kogu lugu. Ja mitte esimest korda ajaloos. Alusta unustamist juba täna. Ära viska homseid toimetusi ülehomse varna.
Inimesed ei ole ühesugused ja ka põlvkondade hulgas on nii kergema kui raskema puudega tegelasi. Kirjanduse näitel on seda hea seletada, olid kuuekümnendad, hulk häid kirjanikke, kaplinskid särgid-värgid. Oli põlvkond, kirjutas “Viimse reliikvia” laulusõnad ja kindlasti midagi veel. Raamatud pandi karpidesse ja öeldi, et on kassetid, tegelikult olid muidugi papist karbid, aga see selleks, ikkagi värvilised. Aga seitsmekümnendad? Ootad, vaatad, ei midagi, lõpuks tuli Kareva, ja siis tulid kaheksakümnendad ja Mutt ja kogu lugu, ei mingeid põlvkondi enam.
Tähendab saab ka ilma põlvkondadeta. Kui ei ole, siis peab ikkagi kuidagi saama. Nüüd ka ei ole, on suvaline Beebilõust, tuleb kuidagi vähesega läbi ajada ja sellegi üle õnnelik olla. Poliitikas on parem, seal on Juku-Kalle, ikkagi kirjaoskaja inimene, stalinistide liidu liige. Põlvkond on nagu auto, aga mõni käib jala ja teine solvab kaaskodanikke mingi e-trabandiga.
Absoluutselt ei ole ma nõus väitega, et ei saa teha. Hästi kirjutatud, aga puha vale. Saab küll teha. Saab lugeda Mihkel Muti klassikalisi teoseid, saab lugeda tema kolumne, ma lugesin just äsja, täiesti lahe. Mis puutub siia mingi koerakoonlasest dotsent või pooletoobine keeleamet, mingi amet ei saa sind keelata, kui sa tahad lalisemise asemel lugeda selget juttu.
Loetagu päris asju, BL-põlvond ei ole kohustuslik kirjandus, ei ole hariduse osa, on ebatervislik vaimne rämpstoit. Kuidas ei saa midagi teha, saasta saab lugemata jätta. Ja et mitte teemast kõrvale kalduda, tuleb valida Sven Sildnik riigikokku, luban, et joon mõõdukalt. Vali paberil, vali parajuslus, vali elu!
( : ) kivisildnik
Pärnus 18.11.2023