Esiteks salam aleikum, teiseks oi, oi, oi, oi, oinalugu. Mingi mudane pärslaste laht on mõned päevad kinni olnud, nafta on ka kinni ja bensiinijaamad juba tembutavad, nagu oleksid kasiinole sada miljonit võlgu. Benisiinihindu teate minust paremini, aga ilmselt keerleb nii mõnelgi peas mõte, mis nüüd saab? Kas see kõik tuleb veel hullem kui kovidijant?
Oleneb, kui mullad õnnestuks paari päevaga kotti ajada, siis poleks väga vigagi. Aga kahjuks ei ole parasviisi sobilikku kotti. Soomusmasinate kolonnid liiguvad Iraagis kurdide maaala piiri poole ja ega nad valguskiirusel ei liigu, Iraan on Ukrainast kaks korda suurem ja teeolud on viletsad. Kiiret lahendust ei paista.
Millegi pärast keelduvad pärsia homoseksuaalid mullade võimu kukutamisest kategooriliselt. See on investoritele päris paha üllatus või siis hoopiski vastupidi. Putin naerab, taob endale lustlikult vastu põlvi ja olevat 100 000 kullast peldikupotti juba ära tellinud. Sarnased ideed on populaarsed ka Norras ja USAs, kes kõik naftahinna tõusu pealt prisket kasu lõikavad.
Kas midagi viitab sellele, et kui mulladest pole siiani midagi kasu olnud, siis tulevikus hakkab olema ja mitte vähe. Tuleviku ennustamine on tänamatu töö, aga alati võib vaadata minevikku ja otsida sealt tänastele arengutele sarnaseid. Ja neid leidub, seitsmekümnendatel oli kaks korralikku naftakriisi, vaatame neid siis huvi pärast lähemalt.
Esimene naftakriis 1973–1974
Põhjus oli Araabia riikide OPEC-i embargo – tekstiilipead karistasid läänemaailma Iisraeli toetamise eest Yom Kippuri sõjas. Jõhker peetimine kestis umbes 6 kuud – embargo algas oktoobris 1973 ja lõppes märtsis 1974. Ja ennäe imet – nafta hind tõusis üle 400% – 3 dollarilt 12 dollarile barreli eest.
Tagajärjed olid hirmsad, igal poole oleks nagu marutõbiste oravate partei võimule saanud: USA-s kehtestati kiiruspiirang 55 mph kütuse säästmiseks, bensiinijärjekorrad olid pikad, mõnel pool piirati ostukoguseid.
Lääne majandused langesid stagflatsiooni – kõrge inflatsioon koos majanduslangusega korraga, mis oli tollal majandusteadlastele senikogematu šokk
Jaapan, Lääne-Euroopa ja USA said kaela kobeda majanduslanguse ja mis kõige hullem, tekkis tõsine huvi alternatiivenergia vastu, see lollideenergia on meil nüüd risuks jalus.
Teine naftakriis 1979–1980
Seekord oli põhjuseks oli Iraani islamirevolutsioon ja seejärel Iraani-Iraagi sõja puhkemine 1980. aastal. Mõistagi ei tohi mõlema kriisi puhul alahinnata sibulate saladiplomaatia laastavat mõju. Teine kriis kestis kauem – tagajärjed andsid tunda veel 1979–1983 ehk üle 4 aasta.
Nafta hind tõusis taas drastiliselt – 13 dollarilt 34 dollarini barreli eest, tagajärjed olid veelgi raskemad kui esimesel korral: USA-s tuli president Carter televisiooni ja palus ameeriklastel termostaat madalamale keerata, istu külmas toas isamaa isa nimel.
Lääne majandused kukkusid tõsisesse majanduslangusse 1980–1982, tööpuudus tõusis Ameerikas üle 10% – ja see oli kõrgeim tase pärast Suurt Depressiooni. Autotööstus sai tohutu löögi – ameeriklased lõpetasid suurte bensiiniristlejate ostmise ja pöördusid Jaapani väikeautode poole, mis muutis ülemaailmse autoturu püsivalt inimväärikust solvavaks ning karjuvalt ebaesteetiliseks.
Käivitus massilise investeerimise Põhjamere naftasse, Alaskasse ja muudesse lääneriikide naftaallikatesse – et vähendada sõltuvust Lähis-Idast. Tänaseks on selge, et üks nuhtlus asendus ainult osaliselt teise ja paremal juhul sama vastikuga.
Milline oli kriiside pikaajaline mõju?
Stagflatsioon muutis majandusteooriat – klassikalised mudelid ei osanud seda seletada, uued samuti mitte. Lääs hakkas tõsiselt mõtlema energiajulgeolekule, tulemust näeme ise elektriarvete pealt.
Strateegilised naftavarud oli uus idee – USA SPR (Strategic Petroleum Reserve) loodi just 1975. aastal esimese kriisi õppetunnina, Biden kupeldas aga suurema osa hiinlastele, seega võime öelda, et kriisidest ei õpitud midagi. Ja mis tehti, tehti lõpkokkuvõttes ikkagi valesti.
Energiavaldkonnas oli siiski ka positiivseid arenguid, tuumaenergia investeeringud kasvasid järsult, soojustus ja energiasäästlikkus muutusid oluliseks, päikeseenergia esimesed tõsisemad uuringud algasid just sel perioodil. Tuumajaamad kui reaalne lahendus mõistagi kliimadementsuse perioodil suleti.
Poliitiliselt oli asi hapu, OPEC näitas, et arengumaad võivad läänt majandusliku relvaga survestada, vandid orkestreerisid tekstiilipäid ja pidasid peenikest naeru. Lähis-Ida geopoliitiline tähtsus kasvas hüppeliselt ja kasu selles muidugi mitte midagi ei olnud. USA hakkas veel aktiivsemalt Pärsia lahe regiooni sõjaliselt kindlustama, kindlused põlevad täna heleda leegiga.
Võrdlus tänasega on enam kui kohatu
Tänapäeval on olukord täiesti erinev – USA on tõusnud ise suureks naftaeksportijaks ja on ära õppinud tekstiilipeade halvad kombed. Vorst viineri vastu, teadagi. Võika taastuvenergia osakaal on kasvanud ja kuigi elektriautod vähendavad ehk nõudlust, elektri hinnad tõusevad ikkagi.
Täieliku Hormuzi blokaadi tagajärjed oleks täna tõenäoliselt palju raskemad kui 1970ndate kriisid, sest maailmamajandus on palju tihedamalt lõimunud, pedestunud energeetika vaagub ka ilma jalahoopideta hinge, Euroopa majandus on koomas ja eesti vaesed hakkavad sööma mulda.
Mis saab Eestist kui pull jätkub?
Eesti impordib praktiliselt kogu oma kütuse – bensiin, diisel, lennukikütus kallineksid järsult. Bensiini hind võiks kahe- või isegi kolmekordistuda mõne kuuga, aga juba räägitakse, et madin läheb septembrini välja, miks mitte kaugemalegi lähitulevikku.
Siiani on kõrbesõdade kaotamine võtnud aastaid, Afganistanis 19 aastat ja 10 kuud. Kütteõli kallineks samuti, mis tabaks maapiirkondi eriti valusalt. Autoga külamees enam linna tööle ei sõida.
Eesti on traditsiooniliselt üks Euroopa kõrgeima inflatsiooniga riike viimastel aastatel. Naftakriis lisaks tõstaks põrgu maa peale: toiduhinnad tõuseksid – transport ja põllumajandus kallineksid – ilmselt kordades.
Kõik imporditud kaubad muutuvad luksuseks, hipsteri kohv, Iisraeli vein jms, mis annab väikelinna degenerantide elule ainsa mõtte. Kütte- ja elektriarved kasvaksid seninägematustesse kõrgustesse.
Eesti majandus on suhteliselt väike ja avatud, mis tähendab ainult üht – surm ja veri põlvini. On see elujõuetute riikide teadlik likvideerimine, vastust teab vaid tuul? Logistika- ja transpordiettevõtted suletakse esimesena. Eksport kallineks ja konkurentsivõime langeks, aga räägime parem lõpetuseks midagi ilusat.
Estraadirahval on siiski ka mõned eelised
Põlevkiviõli tootmisvõimekus – see muutuks kriisi ajal äkki väga väärtuslikuks, sest põlevkivist saab kütust toota. Aga kuna lollideparteid on selle asja ära keelanud, siis nii see peab ka jääma, muidu kliima tapab.
Aga mis põhiline, suur osa elanikkonnast, nagu pensionärid, paljulapselised, palgavaesed ja muud erasektori kulid, on harjunud virelema, pole meil midagi nii väga kaotada. Oleks mingi kõrge elustandard ja heaolu, siis oleks kuri karjas.
Kokkuvõte
Eesti saab peaaegu hakkama, aga hukkub kangelasena. Põlevkivi loomulikult on püha ja selle ümber võib okultseid kliimariitusi korraldada, puutuda ei luba globalistlik-satanistlik dogmaatika seda aga sõrmeotsagagi. Tore on vaadata, kuidas kõik kokku kukub, aga liberaalid ja parketikonservatiivid oma debiilsest kliimaaatest ikkagi ei loobu.
Paljusid see ei sega, ongi hea kui kõik ära surevad, siis on ühtlasi EKRE ja rassismiga lõpp ning Vanasoorosel hea meel. Kujutan elavalt ette külmunud ja nälginud valijaid, kelle viimaseks arutluseks jääb, kas panna endiselt E200 poolt või minna kinumehe ja prokuröri poole üle.
Vot, oleks EKRE võimul, siis oleks meil kivielekter ja ohvreid tulevikus oluliselt vähem. Aga võimul on pooletoobised ja läheb nii, nagu minna saab ja minema peab ja mis ongi ehk parem, kui vaevaline ja ebaväärikas väljasuremine.
Mina kui vanem inimene, elu ja ilma näinud, enam midagi ei karda, lastest on aga kahju, samas nad niikuinii kohitsetakse ja visatakse pedofiilide ette.
Minu poolest võiks olla rohkem patsifimi ja humanismi, aga kohe üldse ei ole. Kui sa tahad elada, siis valis Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 07.03.2026