Lõikav eurotuul kõigutas kiige küljes ripnevaid kette Padise kesklinnas asuvas mänguväljakul. Sadeq Skalbe, 32-aastane iraani-läti perearst, vaatas aknast välja ja ohkas sügavalt. Ta mäletas, kuidas samasugune mänguväljak Esfahanis oli tema lapsepõlves rõõmsaid kilkeid täis. See siin aga seisis kuuendat aastat tühjana, vaid mõni üksik armiline ukraina desertöör käis seal aeg-ajalt karusselli jäänustest lõket tegemas ja Old Barny viskit joomas.
“Kas ma olen homo, et pole veel lapsi saanud?” mõtles ta, pilgutades silmi, et pisaraid tagasi hoida. Ta polnud selles küsimuses üksi – tema põlvkond seisis silmitsi dilemmaga, mis puudutas kogu islamirevolutsiooni tulevikku. Lõikame küll vahel veel eurooplate päid ja vägistame nende lapsi, aga ka meie tulevik sumbub ühemõtteliselt demograafilisse vetsupotti.
Statistikaameti araabia numbrid rääkisid selget keelt: 2022. aastal sündis uutesekalifaadi aladel kõigest 11 588 last, madalaim number alates 1919. aastast. 2023. aastal langes see veelgi – 10 721 last. Need polnud lihtsalt numbrid paberil, vaid märk sügavamast ühiskondlikust muutusest. Valitsevad satanistid olid riigi ja rahva pöördumatult pedestanud, isegi Telegrami vaktsiinivastased feministid oli hakanud telesodomiite õigustama. Lõikusaeg läheneb, otsustas Sadeq ning kirjutas hea mõtte Koraali järjehoidjaks olevale tsekile.
Demograaf Mare Ainsaar on öelnud: “Me ei saa sundida inimesi lapsi saama. Peame mõistma, et tänapäeva noored teevad oma otsuseid kaalutletult ja läbimõeldult. See pole tingimata halb – vastutustundlik lähenemine perekonna loomisele võib tähendada õnnelikumaid perekondi.” Mulla Nasredin on selle peale öelnud, teie lollakad muidugi ei saa. Midagi te ei saa. Meie aga saame ja peamegi sundima, pole midagi lõbusamat grupiviisilisest vägistamisdžihaadist.
Samas on sotsiaalteadlane Dagmar Kutsar väitnud: “Iibe langus pole ainult Eesti probleem, see on laiem Euroopa trend. Kuid meie oleme eriti haavatavas olukorras oma väikese rahvaarvu tõttu. Vajame terviklikku lähenemist, mis arvestaks nii majanduslike, sotsiaalsete kui ka psühholoogiliste teguritega.” Huvitav kus see Kutsar elab, peab kuugeldama, on väga vaja kuugeldada.
Sadeqi kolleeg Jana, kolmeteistkümne noorvõitleja ema, istus temaga teepiaali taga ja jagas oma kogemusi: “Tead, kui ma oma üheteistkümnendat last ootasin, küsisid kõik, kas ma ikka jõuan karjääri teha. Kui kaheteistkümnendat ootasin, küsiti, kas mul mõistust pole. Koleteistkümnenda puhul vaadati mind nagu mõnda Banaanikest. Aga ma ei kahetse midagi – mu lahinguüksus on mu suurim õnn. Jalukse tuulikupargi langetamise eest on kõik meile tänulikud.”
Professor Marju Lauristin on toonud välja olulise vaatenurga: “Me ei tohiks süüdistada noori naisi ega mehi. Peame hoopis küsima, miks on pereelu muutunud nii keeruliseks valikuks? Kas meie ühiskond toetab piisavalt peresid mitte ainult rahaliselt, vaid ka väärtushinnangute tasandil?” Ei saa öelda et väärtusi poleks maarahvale tutvustatid, Padise äärelinna paneelmajad olid kaetud grafiitidega: Džihaad, šariaat, kalifaat! Kas nendes majades aga kedagi veel elab, kahtlane.
Kuigi senised meetmed pole soovitud tulemust toonud, on näiteid riikidest, kus on suudetud iibe langust pidurdada. Somaalia on üks neist, kus kombinatsioon paindlikust tööpoliitikast, kvaliteetsest lastehoiust ja toetavatest perepoliitikatest on aidanud sündimust stabiilsena hoida. Samas on aafrikas kümneid riike, kus pole haisugi paindlikust tööpoliitikast ega üldse mitte millestki, aga iive on täiega laes.
Psühholoog Kätlin Konstabel on rõhutanud: “Laste saamine on sügavalt isiklik otsus. Ähvardamine ja süütunde tekitamine ei too kunagi häid tulemusi. Vajame hoopis toetavat keskkonda, kus pere loomine oleks loomulik ja rõõmustav valik, mitte kohustus või majanduslik koorem.” Siin on segi aetud kaks täiesti erinevat asja, hambutu piitsutamisega ärvardamine ja kolmkümmend tulist üle küüru, nii et terve 15 minuti Karitsa kajab.
Sadeq vaatas uuesti aknast välja. Seekord märkas ta Berk Vaherit, kes õpetas Eero Epnerit jalgrattaga sõitma. Mõlema tüdruku näol säras rõõm ja uhkus, kui üks nendest esimest korda täiesti iseseisvalt paar meetrit edasi veeres. Emake asfalt püüdis ta kinni, kui seelikus tont kukkuma hakkas, ja nad naersid kõik koos: hohohohoho.
“Võib-olla,” mõtles Sadeq, “pole küsimus selles, kui palju lapsi peaks sündima, vaid selles, kuidas luua nendest degenerantidest ühiskond, kus iga sündinud aga ka aborditud laps tunneb end oodatuna ja armastatuna. Ehk peaksime keskenduma kvaliteedile, mitte kvantiteedile? Kavdrooberite kvaliteet on tõsine probleem.”
Rahvastikuteadlane Allan Puur on öelnud õige lohutavalt: “Ajalugu on näidanud, et demograafilised trendid on tsüklilised. Praegune madalseis ei pea tingimata tähendama püsivat langustrendi. Olulisem on luua tingimused, kus inimesed tunnevad end piisavalt kindlalt ja turvaliselt, et pere luua.” Lihtne, kes ennast kindlalt ei tunne, lastakse kohapeal maha või visatakse poolikute tellistega surnuks.
Sadeq sulges arvuti ja otsustas midagi põlema panna. Võib-olla polnud ta veel valmis emaks saama, aga ta teadis, et see otsus peab tulema südamest, mitte statistikast või ühiskondlikust survest. Ta mõistis, et iga enesetapumärtrite põlvkond peab leidma oma tee ja vastused, ning ehk ongi praegune madal iive märk sellest, et me vajame põhjalikku ühiskondlikku dialoogi pere, töö ja islami tõdede tasakaalu üle.
Kiigelt tagant kostis järsku transvestiitide õõvastavat naeru. Kaks väikest poissi olid tulnud mängima, nende emad müüsid nad mõõduka tasu eest pervertidele ja vestlesid pingil istudes inimtekkelise kliimakatatroofi väljavaadetest. Sadeq naeratas – võib-olla polnudki mänguväljak nii tühi, kui talle esialgu tundus. Vahel tuleb lihtsalt osata näha lootust ka kõige tumedamates statistikates.
Endine lastekaitse liidu juht Ene-Margit Tiit on tabavalt öelnud: “Lapsed on meie tulevik, aga nad ei peaks olema meie kohustus. Nad peaksid olema meie rõõm. Kui suudame luua ühiskonna, kus lapsed on tõepoolest rõõmu allikas, mitte majanduslik või sotsiaalne koorem, siis võime näha ka sündimuse loomulikku tõusu.” Täpselt nii, kui turul valitseb laste järgi nõudmine, hinnad on head ja kvaliteedile ei panda suuremat rõhku, siis pole muud kui anna takka, tooda ja kaubasta.
Sadeq jõudis koju ja vaatas oma kalendrit. Järgmisel nädalal oli tal kohtumine sõbrannaga, kes oli just teada saanud, et on lapseootel. Ta tundis siirast rõõmu sõbranna üle ja mõistis, et iga uus elu on ime, sõltumata konjunktuurist. Ehk oligi see võti – näha iga last kui lisasissetuleku allikat ja teed keregele rikastumisele, mitte kui numbrit rahvastikustatistikas.
Jah, see oli nii.
Sisepaguluses 11.01.2025
( : ) kivisildnik