24.10.2020
(:) kivisildnik
Solvuge või ärge solvuge, minule isklikult piisab selles homoagendast, mille viis ellu Nikolai Ježov – 151 cm pikkune homoseksuaal, keda tunti hüüdnime all verine kääbus. Ježovi agendat rakendasid tõhusalt Vassili Blohhini tüüp spetsialistid, Blohhin tappis oma kätega 10 000 – 50 000 inimest, on kokkulepitud, et räägime siiski ainult 15 000 laibast, staarsarimõrvarid oma 400 – 600 mõrvaga on agendamehe kõrval poisikesed.
Mind kui literaati solvab veidi see, et seltsimees Blohhin tappis ära kirjanik Isaak Babeli. Kuidas ma saan olla kindel oma elule, kui Eesti vabariigis edendatakse vaskäärmuslik-homoseksuaalset agendat, mis laseb kirjanikele kuule pähe. Alguses hullavad kuskil magamistoas ja siis hakkavad kuule kuklasse kihutama. Nii see käib.
Põhjanaabrite pool kisub juba klassikaliseks ježovstsinaks. Kristlase Päivi Räsaneni viietunnised ülekuulamise Soome feministlik-lesboslikus vabariigis on viga. Kristlased tuleb kas visata lõvide ette või rahule jätta, poolikud lahendused ainult häbistavad verist agendat ja solvavad selle tulihingelisi pooldajaid.
Meie kultuur algab võika solvanguga
Jah, solvumist on tänapäeval palju, kuid läheme tagasi juurte juurde ja vaatame, kuidas see kõik algas. Esimese üles kirjutatud eestikeelse lause leiame Hendriku Liivimaa kroonikast ja see kõlab järgmiselt: “Laula, laula, pappi!” Nii mõnitasid maarahva rünnakrühmlased kinnipüütud kristlast, keda nad aerude ehk nuiadega peksid ja see vaene mees kangest valust kisendama hakkas.
Mis olnud see olnud, ei maksa minevikku takerduda, tuleb helgesse homsesse suunatud pilguga edasi minna. Samas võiks siiski teha juhtunust omad järeldused – solvangud, eriti tapvad ja küünilised solvangud on meie rahvale iidsetest aegadest peale omased olnud. Ja kui me ei saa olnut olematuks teha, siis oleme selle üle parem uhked.
Ülimalt küünilist ja sadistlikku meelsust on kirjeldatud ka “Kalevipojas”, meenub see koht, kus lihtsameelne sorts ronib kaevu sõrmust otsima ja Kalevipoeg kukutab talle veskikivi kaela, kommenteerides oma tegevust järgmise faasiga: “Suuremat ei juhtund kätte.”
Ääretult kõnekas kirjakoht, sarnaselt sõrmusele on veskikivi keskel auk, siin on seega leidlik visuaalne analoog. Kommentaar, suuremat ei sattunud kätte, ütleb meile seda, et hea meelega oleks midagi raskematki pähe visanud, lisaks see, et kui veskikivi lapiti kaevu kukutada, siis selle alt enam välja ei pääse, litri kujuline kivimürakas sulgeb toruja kaevu kindlalt. “Kalevipojas” ei ole midagi juhuslikku, kõik on peensusteni läbi komponeeritud.
Kui lisada siia veel see, kuidas “Tões ja õiguses” Mari mõnitab küürakat ja rahatut Jussi, kes ennast ka lõpuks üles poob, siis on ülevaade meie solvamiskultuurist enam kui piisav, kuid lisame siia juurde veel Lutsu “Kevade” igihalja hüüdlause: “Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!”, mille saatel alandati rahvusvähemusest noorukeid, tehes neile mudamätastega pläkfeissi ja kõrvetades nende tagumikke tulise rauaga.
Kõiki neid julmusi on mulle koolis õpetatud ja ma ei salga, et see on ka mulle väga meeldinud ja teinud hingele head. Ning kui mõni pooletoobine kirjandusekspert kusagil väidab, et mu isiklikud solvangud ja verbaalsed rünnakud on ohtlikult lähedal füüsilisele vägivallale, siis tuleb seda mõista nii, et ma olen eesti kultuuritraditsioonide igati väärikas edasikandja, töötan põhiseaduse vaimus.
Eesti kultuur on eelkõige solvamiskultuur
Keda ei ole solvanud Juur ja Kivirähk? Ja nad on meie kirjanduse ja meelelahutuse kõige suuremad staarid. Kui sa kedagi ei solva, pole sind eesti kultuuris olemas, sa lihtsalt ei ole aru saanud, mis on eesti kultuur ja milleks seda tehakse. Suvel lugesin Sauteri uuest luuleraamatust, et ta ei tea ühtegi feministi, kellel oleks huumorimeel. Mina ka ei tea, aga kui seda neile öelda, siis nad vaesekesed solvuvad hirmsasti.
Eelmise okupatsiooni ajal ei olnud vaja solvamisega kuigi palju vaeva näha, vahel piisas sellestki, et rääkisid trammis eesti keelt ja said solvunud internatsionalistilt jala või rusikaga näkku.
Kuid oli ka neid kultuuritegelasi, kes ennastsalgavalt pedaali vajutasid, kirjanik Teet Kallas suleti hullumajja, kui ta kõrtsis kommunistid ja valitsuse per++e saatis, palatis valmis sümbolistlik romaan “Heliseb-kõliseb…” Solvavalt formalistlikul teosesel õnnestus Bulgakovi satanistliku “Meistri ja Margarita” tuules siiski ilmuda.
Hetkel on eesti kultuur suures ohus
Muide, ega maailmakultuuris ei ole asjad palju paremad, kahekümnenda sajandi kõige paremaks romaaniks peetakse Bulgakovi eelmainitud romaani ja see on raamat, kus solvatakse nii ateiste, kroonukirjanikke, puhvetipidajaid, vargaid, lollpäid, nuhke, majavalitsejaid, kagebiste kui naisterahvaid, kes tahavad endale iga hinna eest ilusaid välismaa riideid.
Tänapäeval on eesti kultuur väga suures ohus, aga mitte selle tõttu, et solvamine oleks kuidagi keelatud, meil on sõnavabadus ja kultuuri edasikestmine põhiseaduses riigi esmase prioriteedina sätestatud.
Häda on selles, et solvamiseks pole vaja enam pingutada, ütled, et vaatad tuima näoga homoseksuaali ja kohe on valitsus kokkuvarisemise äärel. Sajad tuhanded homod muidugi varisevadki kokku, olgu allah neile armuline.
Solvumise latt on lastud häbiväärselt madalale ja nii satuvad solvamiskultuuri meistrid tahes tahtmata mugavustsooni – tee mis tahad, või ära tee üldse midagi, ikka mõni tobuke kuskil solvub. See võib olla meie kultuuri viimnepäev.
Kui pingutada ei ole vaja, siis mõistlikud inimesed ka ei pinguta, ja kui ei pingutata, siis ei saada üle aegade kestvat ja klassikaks muutuvat tulemust. Ma ei näe muud lahendust, kui integreerida solvujad eesti traditsioonilisse solvamiskultuuri, et nad ikkagi iga harrastusliku solvangupoja peale pöördesse ei läheks.
Mina ei solvu kunagi millegi maitsetu, labase, triviaalse ega amatöörliku peale – see on inimväärikuse aluseks. Ma tahan absoluutset maailma taset, loen Bulgakovit ja solvun, loen Tammsaaret ja solvun samuti südame põhjani, aga päevalehti ei loe ja ei solvu ka.
( : ) kivisildnik
Pärnus, solvava vabariigi sünnilinnas
23.10.2020