09.03.2024
(:) kivisildnik
Olen pikalt mõelnud hr Ilmar Raagi eskaleerimispropaganda peale ja leidnud, et iga sõna kõrge ajupurustamise ametniku jutus on õige, mõtlemapanev ja innustav. Eskaleerumine on lihtne asi, tuleb kastist välja mõelda ja minna Venemaale kallale, aga nii kavalalt, et vägesid ei viida otse Piiteri peale, vaid kaarega, läbi Ukraina.
Osundan: “Lääs on de facto sõjas. Segadus de jure staatusega pikendab rahu ootust ja toob juurde ohvreid. Võib-olla tuleks rääkida uuesti tabust, milleks on otsene sõjaline sekkumine Ukraina territooriumil,” kirjutab Ilmar Raag.
Raske on vastu vaielda, lääs on tõesti sõjas. Välja on imbunud andmed kaheteistkümne CIA luurebaasi kohta Ukrainas, mis toimetavad seal rahu ja terrorivastase võitluse asja juba kümme aastat, allikas NYT, kommunistide ja homode häälekandja.
Kõrge Saksa aukandja lobises välja, et britid on juba Ukrainas, ning alatud Vene luurajad torkasid lehte Saksa lennukindralite vestluse, kus arutati võimalusi Vene sihtmärkide purustamiseks, nii et ei oleks tsiviilohvreid nagu eelmisel korral. Õige, tsiviilohvrid ei tohi korduda. Need on ilmselged märgid sellest, et hr Raagi jutt on puhas kuld, lääs on juba tegelikult sõjas. Biolaborite teemal ei ole uut infot antud ja ilmselt pole ka vaja, piisab tsiviilohvritest selleks korraks.
Asi, mida kõrge ajupesu-ametnik ei saa otse välja öelda, on see, et Ukraina on sõda kaotamas ja muud võimalust kui okupatsiooniväed sisse viia enam ei olegi. Nutikamad meie hulgast on ehk iseseisvalt selle kurva tõdemuseni jõudnud. Kui ei, siis on elu lill ja võib segamatult homoabielluda ja rahus soodusmüügilt soetatud lapsukesi nuumata.
See on globalistide sõda, nad on seal ja nad korraldasid selle. Muidugi mitte de jure ega ka mitte avalikult, aga mida see hr Raag siis räägib, kui mitte seda. Maskid on langenud, luureoperatsioonina alanud tapatalg on kujunemas kolmandaks maailmasõjaks ja me oleme kindlalt käed. Me keerutame häbenemata eskaleerimise juttu ja norime Venemaaga lääne ekspertide õhutusel tüli – see vene rahade Ukrainasse kantimise plaan. Huvitav oli ässitustöö riigikogu põhiseaduslikus komisjonis.
Ei noh, egas britid ega jänkid saa sellist asja teha ega euroliit, neil on valuutad ja nahad ohus. Aga teie olete niikunii sõjas, olete andnud ukrainlastele relvi, küllap olete seda teinud seaduse järgi ja heast südamest. Te olete niikuinii omadega kõrvuni sees, kütke nüüd edasi, enam pole midagi kaotada. Loogiline? Loogiline.
Nii et eskaleerumine ei ole ainult hr Raagi propaganda, see pull käib ka riigikogus ja ma ei näe põhjust ega võimalust, et see külmutatud Vene raha ei sulaks üles ja ei läheks uuele korruptsiooniringile. Kui muu ei aita, siis seotakse rekvireerimine usaldushääletusega, ja küll ta läbi läheb. Mis see vant ikka teeb? Meie selja taga on gallia kuked ja kitsed.
Ja kui ka teeb midagi, no tuleb oma tankiromuga, keda see kotib, iga põõsa tagant saab kõplaga ja kõngeb. Küll siis meie nõunikud ja liitlased naeravad, põhiseaduslased avavad pudeli peenemat poeviina ja tõmbavad sellise võiduorgia käima, mida pole nähtud ka katkuaegses Brüsselis. Kokaiinipuudust Eesti Vabariigis ei ole.
Aga kui vant ikkagi ei tule meile kallale, siis on kogu eskaleerimis- ja tülinorimistöö tühja jooksnud. Rahu ei tule ja ohvrid muudkui surevad. Kahju on ohvritest, ei taha neid ohvreid kohe mitte kuidagi, selles punktis tuleb hr Raagiga taas nõustuda. Nii et Eesti väed tuleb ikkagi viia Ukrainasse, öelgu peaminister, mida tahab, kas tema käest üldse on midagi küsitud?
Kui meie peaminister saab selgesõnalise korralduse, siis ta ka täidab selle. Miks ta ei peaks? Kas ta on siis mingi putinist, kes iniseb läbi peanaha midagi rahust, mida ei ole ega tule? Kui rahu jaoks on vaja minna sõjakäigule, siis tuleb kindlasti minna. Kuidas te siis seda rahu ette kujutate? Vahite mokk töllakil ja ongi rahu majas? Ei ole, kaugel sellest. On ikkagi sõda ja on ka ohvrid.
Iraagi ja Afganistani sõjad olid väga tõhusad meie iseseisvuse, turvalisuse ja rahu tagamiseks. Niikaua kui me kõrbetes verd valasime, ei olnud vähimatki sõjaohtu. Kahjuks said need sõjad läbi ja ilmselt ka kaotati. Oma osa nendes kaotustes peame tunnistama ja sellest ka vastavad järeldused tegema – vähe mehi, vähe relvi, täielik entusiasmi- ja homoabielupuudus, nii ei saagi muud kui korraliku keretäie.
Käputäie palgasõduritega ei ole võimalik mitte midagi saavutada, seda näitas meie Mali missioon vägagi veenvalt. Isegi koos prigožinlaste jõukudega ei õnnestunud maavaradel käppa peal hoida, kogu see Aafrika koloniseerimise projekt lendas kuradile. Nüüd tuleb keskenduda Ukrainale, maavarasid on, probleemi pole. Enam pole meie vastas mustanahalised atleedid-pikamajooksjad, vaid lampjalgsed tuva veidrikud, klounid. Võit on kindel. Meid toetab rahvusvaheline satanism.
Puhas kuld, mõistagi hr Raag ja tema inspiraatorid: “Õppetund on tegelikult lihtne: sõda tuleb pidada täieliku pühendumisega või siis üldse mitte. Pessimismiks annab alust tõdemus, et lääs on viimase 25 aasta jooksul kaotanud kõik sõjad mitte lahingutes, vaid tänu poliitilise pühendumise (commitment) puudumisele.” Kihlveokontorid läänele ilmselt ei panusta, aga see selleks, me peame lihtsalt ja täielikult pühenduma, maakeeles kommittima.
Rahvusvaheline õigus, põhiseadus, nutunaistest peaministrid – sellele kõigele võib sülitatada ja sellele jurale ongi sülitatud, nagu selgub kaheteistkümnest CIA baasist ja eelmistest tsiviilohvritest. Põhiline on kommittimine. Kui selle nõksu kätte saab, siis on võit kindel ja maksab ennast rindele asutada. Muidugi me vajame rahvasõda, totaalset rahvasõda, kus püssi alla on viidud ka vanamutid ja koolieelikud. Liiga palju on kaalul, et keegi saaks kõrvale jääda, ohus on nii inimõigus kui ka demokraatia.
Mina ütlen, et pole paremat kommitmenti kui surmahirm. Kuidas tiblad teise ilmasõja võitsid? Soldatid kamandati kaevikutest välja lumele lamama, kuni olid läbi külmunud, siis anti viina ja tagant NKVD kuulipildujatest tuld – kommitment oli mega. Ainus viis ellu jääda ja sooja saada oli sakslaste punkrites, natuke rutiinset tapmist ja tehtud see oligi. Nii võidame ka meie.
Teil tuleb kaaluda eskaleerimist kodusõja vormis – oma enda rahva vastu. Rahvas kõhuli lume või külma mulla peale, öösel on ikka veel tubli miinus, siis stakan viina igale matsile ja kuulipildujatest julgustustuld selga ja ongi kõik see mees ja vanamutid ja lapsukesed idarindele kolinud. Eskalatsioon, kommitment, väike viin ja suur võit.
Ma arvan, et see on parim plaan üldse ja Sven Sildnik tuleb riigikokku valida, ta sobib oivaliselt meie mõõkhambuliste tallalakkujate, sõjaõhutajate ja lõbusate fotograafide seltskonda. Vali paberil ja vali elu! On täiesti kindel, et nad tapavad su muidu maha. Kindlalt tapavad maha.
( : ) kivisildnik
Pärnus 09.03.2024