Seoses arengutega meenub mulle üks värvikas vahejuhtum üleminekuperioodist, kristlikud meeleolud olid toona sama intensiivsed ja menukad nagu totaalse sõja ihalus täna, lugu juhtus Tartus, Raekoja platsil. Jalutasin tudengina üle platsi Rüütli tänava poole, vaatan rahvas, mingi pröökamine, keegi peab kõnet.
Elusõna prohvetid olid registrid lahti tõmmanud, kenasti rahvast oli nende ümber kogunenud ja üks jumalamees muudkui haamerdas, see ja see läheb sõtta Iisraeli vastu ja ta ei tule tagasi, vot ja siis jälle see ja see läheb sõtta Iisraeli vastu ja ei tule tagasi jne jne. Ikka Iisraeli vastu ja ei tule tagasi.
Siis tuli nurga tagant kaks miilitsat, kuulasid natuke Iisraeli juttu ja seadsid sammud jutlustaja poole, ilmse kavatsusega tal natist kinni võtta ja soolaputkasse vedada. Vaevalt prohvetitel keskkomitee või KGB luba oli. Sellist luba ei antud siis kellelegi. Miilitsad jõuavad peaaegu kohale, jäävad veel viimased meetrid…
Põnev, aga oh üllatust, jutlustaja pöördus miilitsate poole ja teatas: “Need kaks meest lähevad sõtta Iisraeli vastu ja nad ei tule tagasi.” Miilitsad otsekui kivistusid, jäid sinna seisma, kus nad olid ja paistsid nagu puuga pähe saanud olevat. Väega jutlustaja, muud ma ei ütle. Tõukas ikka oma Iisraeli teemat edasi, miilitsad vahtisid mingi aja, siis keerasid otsa ümber ja tegid minekut, kas Iisraeli poole või Palestiina poole, ei tea meie.
Tartu jäi veel mõneks ajaks kaunis rahulikuks linnaks, nüüd seal ilmselt õlitatakse kuulipritse, et Mariupol ja Sevastoopol tagasi võtta. Rusikad kangesti sügelevad. Tartlased muidugi ongi natuke imelikud, aga asi pole kuigi palju parem ei Pariisis, Londonis ega Brüsselis.
Euroopa sõjahüsteerikud ja briti poissmehed näivad olevat üksmeelselt sõjatee jalge alla võtnud, üks tapahimuline koosolek järgneb teisele ning meie satanistlik nomenklatuur ei saa neile ometi alla jääda. Meeskaja I Michal, tuulemöldrite kaitseingel, kange maksurahusti ja vereojade valdaja ei saa euroopalikest tapatalgutest kuidagi eemale jääda:
“Ma olen ka seda varem öelnud, et kui meie liitlased sinna lähevad, siis Eesti ei jää maha,” kommenteeris Michal vägede saatmist Ukrainasse. “See tähendab, et me küsime parlamendist selle kohta mandaadi ja kindlasti võtame sellest osa.”
Rahuhirm on Euroopas väga suur. Üksi mõte rahust paneb emotsionaalselt üles köetud naispoliitikud ja tädistunud onukesed mõlemast otsast verist vahtu välja ajama. Sardellitüüpi Briti peaminister on üks suuremaid tapatalgute entusiaste, kodusõja veerel oma viimaseid kvartaleid vaakuva konnaõgijate emamaa oma ei ole palju parem. Hulluks on nad seal läinud kõik. Taani nõdrameelsus tuleb siiski täieliku üllatusena.
Meil tehti küsitlus ja paha asi küll, 60% kahtlastest isikutest ei taha Ukrainasse saata ei rahuvalvajaid, salakuulajaid, pealõikajaid ega palgamõrvareid. 10% ei saanud küsimusest aru, ja see on väga hea tulemus, arvestades meie kõrghariduse katastroofilist olukorda. Inimeste äratapmise entusiaste oli ainult 30%, neetud lugu, ajupesu ikka üldse ei toimi, USAIDi briti investorite raha tuleb tagasi maksta.
Õnneks on valitsus ühtne ja opositsiooni populistlik superhitt Isamaa on samuti sõjasõidu kaardilugeja koha vastu võtnud. Pühasõdalane Reinsalu annab oma arvukatele ja verejanulistele fännidele teda järgmist: “Loomulikult julgeoleku küsimustes kõiki valitsuse samme, mis on asjakohased astuda, Isamaa toetab ning kindlasti on oluline kõigi praktiliste aspektidega arvestada koostöös liitlastega. Ma arvan, et on selge, kui liitlased ühiselt selle seisukoha langetavad, siis Eesti ei saa kõrvale jääda.”
Tõstan rüütli seisusesse ja määran Kurski taas vabastamise projektijuhi abiks poliitalal. Mine, mine, võta sõbrad ka kaasa, aga mina ei tule, keeldun otsustavalt. Ei ole mul asja ebaõnnestunud proksisõtta, tehku rahu, vaherahu või harakiri, kuidas see normaalsetesse inimestesse puutub? Mina olen patsifist ja selle üle uhke ning ei pea siinkohal üleliigseks tsiteerida klassikuid: “Sõtta ei tiku me, sõja peale situme.”
Palju seal juba inimesi tapetud on, mõni miljon ehk? Mulle sellest täiesti piisab, pole vaja hakata Nigeeria kodusõja rekordeid purustama ega Kongo konflikti metsikusi järgi tegema. Teine koht on ka hea tulemus. Zelenskyy ja Mobutu Sese Seko on ju nagu lihased vennad, hea huumorisoonega, musikaalsed, Idi Amin oli muidugi veel suurem anne, aga sellest mõni teine kord, jälje ajalukku on jätnud nad kõik, kas ei oleks aeg teenitud vanaduspensionile minna?
Ma ei saa küll kuidagi kärpida 18% toetusega valituse militaarset entusiasmi ega verejanuliste opositsionääride raisakullitiibu, lend on kõrge, siht selge, otse sõjatulle. Ent ma õnnitlen hauakaevajaid läheneva hõlptulu tulva puhul ning kirjutan eleegia neile, keda varsti enam ei ole, poeedi südames elate te igavesti, lollakad:
( : ) vot selline eleegia
nii pikk nii pikk
on võitlejal sõjaplaan
kümme aastat liigub
teadmatusse
rahakaravan
mürsukild viib
rahusõduril tagant
tuhara johhaidii
ja valleraa
pommitööstur
ja poliitik panevad
üht sama last
ist Kallas bisher
kaum etwas
seda keegi ei tea
lehest võib lugeda
et puhub kliima vinge
hinge tungib kuul
hinge müüdud hinge
surmamõistetud
sammu marss
nüüd parem
heaga minge
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 29.03.2025