24.08.2020
Raivo Aeg, Kersti Kaljulaid ja Mikk Pärnits (ei ole perepilt)
Noorkirjanik Mikk Pärnits pani kleidi selga ja sai kuulsaks, teiste vägagi austatud presidendilt auhinna saanute nimesid me ei tea ega mäleta. Pole ju ka mingi asi auhind. Ma mäletan veel neid ennemuistseid aegu, kui president andis välja kirjandusauhinda. Isegi pesuehtsa lurjuse Pätsi ajal said auhinna väärikad kirjanikud, kes on meie kultuuri alustaladeks tänapäevani: Tammsaare, Visnapuu, Gailit ja Hindrey jt.
Ka presidendi auhinnale eelnenud riigivanema auhind oli suurepärane, laureaatidest on esimese suurusjärgu tähed: Tuglas, Under, Sütiste, Metsanurk – need võiksid olla tuntud nimed isegi meie poolkirjaoskamatu noorema põlvkonna jaoks. Hämmastav on see, et suvaline riigikontor suutis teha seda, mida tänapäeval kirjandusauhindade ekspertgrupid enam teha ei oska – eristada kirjanikke suvalistest tolgustest.
Mingit raketiteadust siin ei ole, ka eksperdid oli ennemuiste geniaalsed kirjanikud ja kirjandusteaduse tipud: Suits, Oras, Annist, Raudsepp jne. Enne eelmist okupatsiooni oli kirjanike liidus 30 liikme ümber, vali keda tahad – ikka kirjanik. Nüüd on liidul liikmeid 300+, suurem osa neist Pärnitsa tasemel naeruväärsed taidlejad. Mandumine on igal alal ilmne ja väga piinlik.
Minu jaoks on see, et president enam kirjandusauhinda välja ei anna, aja märk. Kultuur ei ole tähtis, ja kui kultuur ongi vahel natukene tähtis, siis ainult karikatuurse illustratsioonina multikultuuri ja pekkiläinud soorollide häbitutes kampaaniates. Mida see kleidikeses Mikukese pärjamine siis muud oli? Ühesõnaga põhiseadus ei ole presidendile isegi soovitusliku tähtsusega paberitükk, olgu ta…
Kultuuri rüvetamine ja kerge kiiksuga isiku ärakasutamine on mu meelest natuke alatuvõitu, või mis mulje teile on jäänud? Miku käitumine ei ole päris normaalne, muidu ei helistaks mulle öösel kolleeg ja ei küsiks Miku kodust aadressi, et ta füüsilise märkuse abil korrale kutsuda. Kahjuks ei osanud ma aadressi nimetada.
Ma tunnen ennast siiani selle pärast halvasti. Progressiivsed literaadid on asunud väikest Mikukest pärast pikemat mõttepausi sotsiaalmeedias kärarikkalt kaitsma, no ei liigu see mõte kuigi kiiresti sellel seltskonnal. Literaatide plära on midagi sellist, et see nooruk on küll ebameeldiv inimene, aga tegevat siiski mingit head tööd. Mu meelest on sellised väited nõmedad, Mikukese töö olevat nõustamine, täpsustan taidlusnõustamine – kuidas saab probleemse käitumisega isik teistele nõu anda?
Minu meelest peaksid ametlikult tunnustatud nõustajal olema mingid isiklikud eeldused ja ehk koguni vastav haridus? Üldse mingi haridus. Vikipeedia andmetel on Pärnits lõpetanud 2004. aastal Pärnu Raeküla Kooli. Kooli, mitte gümnaasiumi. Milline on väga austatud noorkirjaniku nõustamisalane ettevalmistus jääb kiivalt varjatud saladuseks? Eelduste puudumine on kõigil teada, ma ei hakka tema psühhopaatilisel käitumisel peatuma, see on liiga vastik.
Keegi presidendi kontorist või hr Aegi ministeeriumist võiks mulle ära seletada, kuidas niivõrd mannetu kirjanik nagu Pärnits saab kedagi kirjalikult nõustada. See on ju võimatu, üritasin lugeda olend Miku ulmeromaanina reklaamitud raamatut “Must mägi” (Tänapäev 2019) – see raskestiloetav ja segane mögin viitab ühemõtteliselt autori tõsistele raskustele ennast mõistetavalt väljendada. Kui keegi sellisel tasemel ila ajades üritaks mind nõustada, siis ma oleksin ilmselgelt hukkumisele määratud.
Mõni uuriv ajakirjanik, kui meil selliseid peaks leiduma, võiks üles otsida Miku kliendid ja uurida, kas ja millist abi nad on saanud. Tundes spetsialisti, julgen oletada, et siin on tarbijakaitsel omajagu tööd ees ootamas. Soovitan kindlasti oma probleemidega Miku nõustamisteenuse poole pöörduda ja kui abi ei saa, anda asjale ametlik käik. See saab olema lõbus. Tarigem kloun kohtupinki.
Ma ei saa aru, kuidas mingi suvaline tüüp saab üldse auhinnale kandideerida? Kas siis mitte mingeid nõudeid sotsiaalsele hügieenile enam ei ole? Ühelt poolt on Pärnitsa nomineerimine lihtsalt vaimupimeduse ja vasakvoluntarismi võidukäik, teiselt poolt teenekate inimeste solvamine. Kui Eestis ei ole ühtki vägivalla ennetajat, siis pange oma auhind kinni, aga ärge mängige lolli.
Hoiatan veelkord, et Miku raamatud on viimasel ajal kõige haisvam kõnts ja tema paljutõotava algaja karjäär on lõplikult nurjunud. Ühelt poolt on hea, et ühiskond pakub läbikukkunud kirjandusharrastajale alternatiivseid väljakutseid ja teiselt poolt on veel parem, et president kaotab selle tsirkusega mühinal pooldajaid.
Tean ise ühte kodanikku, kes oli veendunud presidendi toetaja – ikkagi naine. Nüüd kuulsin juba endist presidendifänni moblaga rääkimas ja kellelegi peresidendi alatut käitumist valimatute sõnadega kirumas. Kohe süda läks soojaks, minu üleskutsed mõistusele tulla ei aidanud, aga Mikk tegi asja mõne minutiga ära, pole arvanud, et tast või midagi kasu olla, seekord oli.
Mina ootan huviga presidendi uusi ennasthävitavaid tempe ja loodan, et sõnum jõuab ka kirjanikele kohale: ajage aga uhke transvestiidimunder selga ja kirjutamisele pole vajagi rõhku panna, kriba midagi feispukki ja auraha tuleb. Nurjunud kirjanikel muud lootust pole, klounaad las jätkuda, tekib isegi teatav kirjandushuvi.
Palju on jagatud seda Miku luuletust, kus ta tahab, et kõik poisid oleksid p+ded ja tüdrukud muidugi ka. Luuletusest üksi ei kuigi suurt abi, aga kui president pingutab ja ärilehe toimetaja seeliku selga ajab ja eeskuju näitab, eks mõni ikka juurde tuleb. Abiks seegi.
(:)kivisildnik
23.08.2020
Pärnus, lihtsalt niisama