Ma alustan liitlassuhete tugevdamisest, olukord on hapu, meie iseseisvus ja vabadus ripuvad juuksekarva otsas, kõrgemal kaalutakse liitlaste väe väljaviimist Võru konteineritest ning meie elektrivaraste valitsus norib samal ajal vastutustundetult tüli nii venelaste kui jänkidega, nöökides Kuremäe kloostrit, alandades auväärses eas nunnasid jpm.
Silmini tuulispasas rabeleva valitsuse ateistlik vandalism on eriti ohtlik, sest erinevalt eestlastest on venelased kristlased ja paraku on ka ameeriklased väljaspool sodomiitide suurlinnu vaga ja jumalakartlik rahvas. Presidendihärra Trump on otsustavalt võtnud kogu maailma kristlased oma käskkirjaga looduskaitse alla.
Kristlaste tagakiusamised selgitatakse välja, juuritakse välja ja tehakse korda. Tavaliselt korrastatakse ebademokraatlikke riike vaippommitamisega. Serbia, Afganistan ja Iraak, eks ole. Ma teen kõik endast oleneva, et päästa astroloogia- ja metsausuline maarahvas kindlast surmast ning hävingust. Märtsipommitamine oli päris paha.
Presidendi asetäitja Vance pidas eurouroodidele lihtsa ja selge kõne, millest nad ehk isegi osaliselt aru võisid saada. Mõte oli lihtne, ameerika väärtused on sõnavabadus ja usuvabadus, teil euroliidus pole kumbagi ja meie teid enam ei kaitsta ei viitsi, saage ise kuidagi hakkama. Sakslastel on mitu tanki ja nad võivad Vance jutu peale vilistada, meiel ei ole ühtki tanki ja mõistlik oleks teha kiired järeldused.
Allumine demokraatlikele väärtustele on nüüd kohustuslik, võib muidugi edasi valetada, et tsensuur, muuhulgas vabamõtlejate vaenamine Kultuurkapitalis, vaenukõne seaduse ettevalmistamine ja õigeusklikke kottimine ongi tegelikult sõna- ja usuvabadus, aga…. See möla enam ei tööta. Seniilne epohh liitlase poliitikas on läbi ja nõdraarulise Bideni mõju vabamüürlikust loožist vaevalt enam väljapoole ulatub.
Liitlassuhete taastamiseks deklareerin, et austan sõna- ja usuvabadust ning nunnadele ülekohut teha ei luba, lisaks sellele kordan presidendihärra Trumpi sõnu, eelkõige sellepärast, et ma mõtlen täpselt sama moodi: Volodõmõr Zelenskõi on diktaator, ukrainlased alustasid sõda ja mingi solk, mida lennukitelt alla pihustatakse, tekitab autismi. Minu poolest võib liitlane nüüd südamerahus Eesti Vabariiki kaitsma asuda.
Sõnad sõnadeks, aga tarvis on teha ka tegusid, liitlase väärtusi on vaja jagada nii sõna kui teoga. Teen siinkohal ettepaneku võtta kasutusele liitlastervitus, see on odav, pole vaja osta mõõka, lampassidega pükse ega valgeid kindaid, piisab sellest kui rahva juht tervitab masse hüüdega “Zelenskõi!” ja massid vastavad kooris “Diktaator!”
Soovitav on samal ajal asetada parem käsi südamele ja seejärel osutada nimetissõrmega pilve poole ning lisada mõttetiinelt ”Starlink!”, selline on korrektne muskitervitus, mis väljendab meie väärtusi ühemõtteliselt ja siiralt. Liitlastervitust ja muskitervitust võib kasutada kas eraldi või koos – üksteise järel või kombineeritult, samas mõistagi väärikalt, sest kaalukausil on rohkem kui elu. Putin on erakordselt nõrk ja kokkuvarisev Venemaa tuleb meile kõigile kohe kallale, teadagi.
Aga nüüd konverentsi ja kirja juurde, mõeldud tehtud. Austatud konverents, kogu lugupidamise juures, te olete ikka pesuehtsad lurjused, välja arvatud 3 normaalset inimest. Kirja lõpp. Allkiri ja kuupäev. Asi selles, et kolmapäeval toimus Riigikogu konverentsisaalis seminar teemal „Tehisintellekt Eestis. Eestikeelne tehisintellekt“.
Intellekt on ikka tore, tehislik või ei. Aga see konverentsisaalis marineeritud seminar oli ikka kole küll. Ilmselgelt oli seminari eesmärk õigustada minister Pakosta omavoli. Küsimus on elementaarne, kas minister võib või ei või anda hargmaisele inimõiguste rikkumise ja maksudest kõrvalehoidmise poolest Eestiski tuntud korporatsioonile 4 miljardit sõna mahutava tekstikorpuse.
Ei või. Tartu ülikooli autoriõiguste professor Aleksei Kello tegi asja puust ja punaselt selgeks. Teadus on paradiisiaed, teaduse jaoks võta mida võrgust tahad ja asi on õige. Aga väljaspool teadust sellist anarhiat ei ole, ministeerium ei ole labor ega Pakosta akadeemik. Juriidilises mõttes oli tegu vargusega.
Professor Kello rõhutas, et õiguses kehtib juba antiikajast põhimõte, et kinkida võid küll, see pole keelatud, aga võõraid asju kinkida ei tohi. Loogiline, see on raske eksimus, õigusriigis järgneb antud juhul raske karistus. Vaene, vaene, Pakosta. Lõbu ei saanud muidugi sellega läbi, tervemõistuslikke seisukohti edastasid vestlusringis nii Kultuuriministeeriumi esindaja kui Eesti Teaduste Akadeemia president.
Akadeemia president Mart Saarma juhtis tähelepanu sellele, et maailmas on hetkel kõige kiiremini kasvav autoriõiguste kaitse valdkond tehisintellekti ala, seaduste mass lendab raketina otse taevasse. Samal ajal kingime meie ära oma rahvusliku kultuuripärandi, autorite õigused ja väärikuse. Mina siin loogikat ei näe, tüüpiline globalismi teenrite kommunism.
Me vajame kohe eesti keelt, rahvast, autoreid ja kultuuri tehisintellekti eest kaitsvaid seadusi. See on uus oht, aga sellest ei kuulnud ma sõnagi. Kokku kogutud reformierakondlased, tegurid ja ametnikud võitlesid põhimassis ennastsalgavalt võõrfirmade kasumi eest, nagu oleks vaenulik tehisintellekt mingi tuugen, tuulispask või 300 meetri kõrgune kuratlik miihal.
Ikka kostsid hääled, et me saame suurfirmadelt häid tehisintellekti asju ja eesti keel ja kultuur muudkui edenevad kuskil ei tea kus. Kui nii, milleks me siis üldse Kultuuriministeeriumit ja koole üleval peame – kogu kultuur ja teadus tuleb ei tea kust. Midagi ropumat on raske välja mõelda. Ei ole ühegi suure hargmaise ettevõtte asi ajada meie kultuuri rida, meid tsenseeritakse, meile valetatakse, meilt varastatakse – see on kõik.
Lõpuks korraldasid kommunistid häälestuse, kus konsensuslikult anti ära minu autoriõigused, vastu kolm inimest, peale minu veel kaks. Kommunistid tegid mu vanaisad ka puupaljaks, nii et midagi uut siin ei ole. Erinevalt vanaisadest olin ma aga Toompeal ja nägin, kes ja kuidas minu paljaks varastamist korraldavad – see oli kustumatult kirgas elamus. Sain ka võimaluse poetada omalt poolt sõnakese ja ma siis ütlesin, mida ma sellest kaabakast Suckerbergist arvan, kelle virtuaalvanglas ma ilma kohtuotsuseta olen aastaid istunud ja kellele kingiti nüüd minu kirjatööd veel takkaotsa.
Et teha otsustav lõpp globaalsele oravakommunismile, lõpetada elektrivargused 2.6 miljardi ulatuses ja palju enamgi veel, lõpetada raudteevargused, sõjavargused ja maksuröövimine, tuleb valida Sven Sildnik esimesel võimalusel Riigikokku. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik,
22.02.2025