22.10.2022
(:) kivisildnik
Meil on palju koledaid ja mõrvarlikke kujusid maha võetud ja mõned üksikud inetusehunnikud on ka asemele pandud. Järjekordne nuhtlus on Pätsi pea. Niipalju kui ma olen lugenud, ei meeldi see kobakas kellelegi peale autorite, rahastajate ja mõnede ametlike isikute. Kõik normaalsed inimesed näivad seda kobakat vihkavat.
Objektiivselt hinnates on mainitud junn kindlasti esteetilisem ja ka eetilisem kui tavaline tänapäevane Eesti taies, olgu siis näiteks toodud Veneetsia bienaalil meie vaimuelu esindanud putinistlik kuldmehike või neegrite paraad. Pätsi pea võrdlemine videokunsti ilguste või laser tagumikus kükke tegevate performatistidega ei ole kuidagi kohane.
Samas pea on ikkagi parajalt vastik. Eemaletõukavust lisab keskpärasele kunstilisele lahendusele Pätsi reeturlik tegevus. Kas on õige diktaator Pätsi näojooni, sisemist alatust, psühhopaatiat, vabamüürlust ja tema toodud arvukaid inimohvreid nurjunud kroonukunsti projektiga siduda?
Vahet pole, need asjad seostuvad ja sellega on jutt lõppenud. Päts on minu jaoks nagu oma lapse ära tapnud ema. Näed, sigitas Eesti riigi, siis tegi sellele oma kätega lõpu, eks ole tore tegelane, eks ole eeskujuks kõigile emadele ja lastele ja peaministritele? No ei ole. Lapse sünnitamine ei ole lapse mõrva kergendav asjaolu.
Kuju kujuks, ennegi on kunstiteosed pekki läinud, aga fakt et üldse nii võikale tüübile mälestussammas püstitatakse räägib moraalsest väärastumisest, reetmise õilistamisest, täielikust empaatiavõime puudumisest ja patriotismi haiglaslikust moondumisest, kindlasti ka uusreeturite laostavast mõjust.
Võtame Stalini kujud maha ja paneme Pätsi asemele, naeruväärne. Oleks võinud Stalinitel ühe kõrva ära saagida ja kogu lugu. Oleks vähemalt kunstilise pretensiooniga projekt, Vincent tuleks meelde ja paneks mõtlema. Reetmine on muidugi eraldi teema ja haakub nii Pätsi, euroliidu ja euroliitlastega, aga mitte sellest ei taha ma rääkida.
Kes tahab rohkem teada Pätsi riigivastasest tegevusest, loeb Magnus Ilmjärve “Hääletut alistumist” (Argo kirjastus 2004), on ilmunud ka kordustrükk. Tõsine tellis ajaloolist uurimust, mis hajutab luulud Pätsisist kui seaduskuulekast ja patriootilisest kodanikust jäädavalt. Kui kellelgi on vaja Pätsi kuju, siis valage see raamat pronksi.
Aga mida siis ikkagi teha, et klaasristid, underipeletised, tule-taevas-appi-jaak-joalad, pätsipead ja muud ebaesteetilised pretsedendid ei korduks. Kõigepealt tuleb endale selgeks teha, miks juhtub see, mis ikka ja jälle juhtub. Kus on koleduse juur? Kus on lolluse põhjus?
Ma olen enam kui veendunud, et meil on igas mõttes allakäigu ajastu ja degenerantide hirmuvalitsuse periood, mida võib võrrelda sotsrealismi nuhtlusega – vahe on ainult selles, et sotsrealismi alguses olid veel alles käsitööoskusega meistrid, kes valasid ideoloogilise ilguse klassikalisse vormi.
Meistreid enam ei näi olevat, see on lõpetatud. Mida siis teha? Mulle meenub siinkohal, et ka kõige rängemal stalinismi perioodil oli Venemaal klassika teater ja kui ka kõik teised teatrid mängisid kommunistlikke jante, siis seal toodi ikka lavale Tšehhovit ja Tolstoid. Kultuuri järjepidevus säilis.
Ka meil tuleb endale aru anda, et oleme mandunud, vasakäärmuslik ideoloogia on kunstilise eneseväljenduse kägistanud ja rüvetanud ning meil pole enam muud teha, kui pöörduda klassika poole, teisiti on inimeseks jäämine välistatud.
Meil on kunstiteoseid, mille ajatus väärtuses ei ole kahtlust, skulptuuris näiteks Koorti oivaline kits, keegi ei kahtle selle meistriteose suurepärasuses. Lepime siis kokku, et võtame kõik oma koledad kujud maha ja püstitame nende asemele Koorti kitse koopiad. Kord suuremad, kord väiksemad, kord pronksist, kord marmorist, kord granidist, vastavalt vajadusele.
Mis võiks olla kaunim ja inimlikum, kui selle monstrumi Pätsi asemele püstitada põdra suurune Koorti kits, miks mitte ka kahe põdra suurune? Kui ikka ei oska teha, siis pole muud valikut, kui jäljendada geeniuste parimaid töid – tulemus on igal juhul tagatud. Ei riiva silma ja ehk õnnestub ka äraandmisest kuidagi mööda vaadata.
Kaaluda võib ka Amandus Adamsoni Russalka koopiate massilist kasutuselevõttu. Meil läks põhja parvlaev Estonia, aga kas me suutsime luua mõne esteetilise mälestusmärgi, Pärnu oma on lausa abitu ja ka Tallinas pole paremat pakkuda, ebaõnnestumine nii või teisiti. Miks siis mitte kasutada klassiku ideed, mis õnnestus sajaprotsendiliselt.
Eesti riik läks ju ka Pätsi juhtimisel põhja nagu soomuslaev Russalka. Juhul kui mõlemad ideed meeldivad ja ei oska valida, asetame siis Pätsi pea alusele, mis näib olevat kvaliteetne, nii Russalka kui ka Koorti kitse, üks veab teist nööri otsas järel või kuidagi teisiti. Siin on ka meie kunstnikel midagi mõelda ja sättida.
Mina isiklikult püstitaksin Eesti Vabariigi hävitaja mälestuseks Russalka-kõrguse kitse, kes ägab keset põlvekõrguste Russalkade-aiapäkapike võsa – nagu ütleb klassik – hunt, põder, metskits ägavad. Ägamine tuleb peidetud valjuhäälditest nagu Valgre kuju juures levimuusika. Küll leiab ka toimiva kunstilise lahenduse, lihtsalt mõelda on vaja.
Ma saan aru, et meil pole enam võimalik elektrit toota, mürgisüste tagasi võtta, aborditud lapsi ellu äratada, loogiliselt mõelda ega majanduse kokkukukkumist ja rahva laostumist, väljasuremist ja mööda ilma laiali jooksmist vältida – aga mõne normaalse mälestussamba peaks ikka kuidagi püsti panema.
Kui euroliidu perioodist ei jää ühtegi enam vähem esteetilist ausammast, siis on ikka kohe päris piinlik. Me ei pea ju enam piiril passi näitama ja raha vahetama, mis siis takistab vaba ja sõltumatut eneseväljendust? Kas siis kuidagi ei saa enam Pariisi, Peterburi ja Berliini, et suurtelt meistritelt õppida? Mõni meister vast ikka laias ilmas veel leida on?
Vähemalt üks mälestusmärk peab meie ajast jääma ja see ei tohi olla piinlik käkk. Kui me seda ka ei suuda, siis tuleb pood kinni panna. Igal juhul ja ilmtingimata tuleb Sven Sildnik valida riigikokku. Vali klassikaline ilu. Vali elu!
( : ) kivisildnik
Pärnus 22.10.2022