Sambasõdadel on Eestis pikk ja kohati piinlik ajalugu: mõuramine koleda klaasristi ümber, estraadiartist Joala mälestuse jäädvustamise nurjunud üritus, lihulameeste peksmine va Partsi geniaalsel juhtimisel ja nüüd jätkusambasõda kentmanni lõvi hingerahu päästmise nimel, kus homokonservatiivid ja kväärrahvuslased üritavad endast abitult õigeusklike natsionaalsotsialistide muljet jätta. Alatu ja naeruväärne.
Võigas kognitiivne dissonats on kogu see sambakoopia taasröövimise jant, vist juba kolmas või neljas omasuguste häbiväärses reas. Mu meelest on kogu rahvusliku vabadusvõitluse pilastamine stratkommil oivaliselt õnnestunud. Kuidas nii? Täpselt nii, mõistagi ei meeldi meie põhiseadusesse raiutud rahvusliku iseolemise püüe, õigemini selle haledade riismed, ei vene saatkonna eriosakonna ülemale, kentmanni tänava poistele, mulladele, feministidele, olümpiasatanistidele, voodoo preestritele, rabidele, sotsidele, pedofiilidele, pankuritele ega nende uuskommunistidest käsilastele.
Eestlane peab olema ori, nii nagu muiste ja mullugi, kui ei ole, siis aitab ainult sõim, peks ja paljaks röövimine. Sõim alati, röövimine igal võimalusel ja kui ikka ei aita, siis kantsikuga üle küüru. Seda kõike oleme me aegade algusest peale näinud, eriti selgelt ja lähedalt viimased 700+70 aastat. Aga ikka ei aita, ikka tõstab keegi pead, kui mitte mujal, siis päikeselises Lihulas.
Mida nüüd teha, mõtleb hästimakstud ja lurjuseks treenitud stratkommi propagandamadu. Tuleb teha midagi sellist, et keegi ei tahaks olla eestlane, et tahe olla peremees omal maal oleks häbiväärne, alandav ja värdjalik. Nõrkadega on lihtne, neile ütled, et eestlane olla ei tohi, et eestlane on nats või klassivaenlane või veriste kätega antisemiit või madala haridustasemega keskeesti joodik lääbakil poe taga maas. Seda tegid kommunistid ja seda teevad ka globalistrid ja nende meediasulased.
Kolmandik meist on lollid, need usuvadki siiralt kõiki propagandavalesid. Nendega on korras. Kolmandik on nõrgad, nad küll ei usu igat sotsilehe juhtkirja, aga sündinud allujate kõhn intellekt on piisav selleks, et mõista võõrvõimule alistumise eeliseid. Limukas saab iga võimu ajal hakkama, selgrootu elu on mugav ja riigipühal eraldatakse ka pitsike peenemat poeviina. Vaadake neid viltuseid lõustasid mõnel presidendivastuvõtu laadsel degenerantide paraadil.
Ja ikkagi jääb kolmandik, kes ei usu ja kes ka ei allu. Muidugi on neid liiga vähe, et elektridemokaatia viljastavates tingimustes globalistide võimu ohustada, kuid seda ainult enam-vähem normaalsetes tingimustes. Kui pole enam elektrit, siis pole ka molekuli ega e-valimisi, kui kõik on vaesed, kui kõik peale kliimaministeeriumi uroodide virelevad töötuses, palgavaesuses või haisvates kaevikutes, siis olukord muutub.
Valesid saab uskuda ainult siis, kui on ka midagi süüa, kui tuba on soe ja kõige püüdlikumatele lakeidele valatakse vahel vahuveini molli. Kui elekter kustub, siis ei toimi ka sotsiaalmeedia tõe- ja käteväänamiskeskond – valed ei jõua enam kohale. Kui lömitamise eest ei saa enam makarone, mis sa siis ikka küüru selga tõmbad ja piidrimantrat kordad või Kamala altarile lapsi ohverdad? Pole mõistlik tegevus, ei anna oodatud tulemust, orjahinge mugavus ja turvalisus on kadunud. Ja ajad muutuvad kiirelt, muutuvad silmnähtavalt halvemaks, on juba halvad, kui päris aus olla.
Mis nüüd saab? Kangekaelne kolmandik hakkab enda ümber koondama endiseid orjanärusid ja lollakaid. Rämps aga demokraatlik rämps, annab ära kasutada, kui on valimised, annab pelmeeniootuses hääle, kui valimisi ei ole, haarab teiba ja valab sellega etteantud suunas, midagi ehk ikka saab. Kui ei anta, siis tuleb võtta. Sellised on prognoosid ja seda pahaarengut tuleb igal võimalusel välistada.
Välistamiseks kujutatakse Eesti eest võidelnud eesti sõdureid mingite kuradi natsidena ja nende mälestuse eest võitlejaid konservatiivsete uusparteilastest homodena. Nii põrkavad vabaduse ja iseseisvuse ideest eemale nii loll kolmandik, nõrk kolmandik, kui ka aus kolmandik, kes ei taha ennast pervertidega siduda. Mingi mõju sellisel stratkommil kindlasti on. Aga minule see jura ei mõju.
Kuidas nii? Ma lihtsalt tean, kuidas asjad on. Ma tean, kes ja milleks Sinimägedes oma elu andsid. Ma tean ka rohkem meie sambasõdadest, mäletan seda, kuidas kommunistid lasid õhku pea kõik Vabadussõja ausambad ja mäletan aega, kui eestluse ausambad taastati. Olen lugenud Aili Helmi nime all Rootsis ilmunud raamatut “Kuradil ei ole varju”, kus üks tegelane on väike vangi pandud tüdruk, kes lasi Tõnismäel koos teiste lastega õhku kommunistide sambakökatsi.
Hea raamat, tõestisündinud lugu, vaadake saadet autorist ja tema kaasvangidest, Ageeda Paavel oli sambaõhkija, Hilja Rüütli raamatu autor. Peagi lasti sarnased punasambad õhku ka Rakveres ja Tartus. Sõda käis, naised ja lapsed andsid täiega tuld. Pärast muidugi neid peksti pool aastat järjest, nii et hallutsinatsioonid tegid vanglaelu õige huvitavaks. Siin on tublisti mõtlemisainet meie pooletoobistele feministidele.
Hilja Rüütli on kirjutanud neli raamatut vangla- ja laagrielust, kolm neist on kättesaadavad raamatutena: „Kuradil ei ole varju” kujutab Pagari ja Patarei vanglat 1946. aastal. „Vägivallamaa” ja „Režiim, see kõlab uhkelt” räägivad Vorkuta vangilaagrites istutud aastatest 1947–1953. Sarja viimane köide ja veel üks romaan on ilmunud väliseesti ajakirjanduses.
Sellised on tegelikud sambasõjad, sellised on õiged eesti naised, selline on lugemisväärne ja põhiseaduse vaimust kantud eesti kirjandus. Siit on mõndagi õppida, eriti seda, kuidas äärmuslikes tingimustes ellu jääda, võib tarvis tulla ja varem, kui keegi karta ja oodata oskab. Milline elajas on meie vaenlane sambasõdades, on raske sõnades edasi anda, aga Aili Helm on sellega väga hästi toime tulnud.
Naistepeks Boris Kummi kabinetis ja maameeste peks Lihulas on ühe ja sama kurjuse kaks kohutavat näidet ja see kurjus ei ole kuskile kadunud, ta on endiselt meie ausammaste ja väärikuse kallal. Vaenlane on alles, meie hakkame vaikselt kaduma ja välja surema ja oleme muutunud lambakarjaks. Aga me ei ole alati sellised olnud, see on kirjas raamatus „Kuradil ei ole varju” ja paljudes sarnastes, milliseid loodan austatud lugejale tulevikus meelde tuletada. Hea raamat annab lootust, mida on praegu vaja enam kui kunagi varem.
Et me ei unustaks ära, kes me olime ja kes me peaksime olema, tuleb Sven Sildnik valida riigikokku. Loe paberi, vali paberil ja vali elu. Vaenlane ei lõpeta enne, kui on meid maamunalt pühkinud.
( : ) kivisildnik
Sisepaguluses 7. septembril 2024