07.11.2020
(:) kivisildnik
Mõne aja eest ilmus ERR arvamusportaalis seltsimees Moppeli lugu “Sitapeadest”. See emotsionaalselt ülesköetud sooneutraali jutt meeldis paljudele, sest tundus – lõpuks ometi on LKGB+ aktivistid võetud objektiivse analüüsi alla. Eks seda hetke oli omajagu kaua oodatud ka juba.
Kena kõik, samas mulle kui tasakaalustatud avalikõigusliku meedia entusiastile tundus arvamus kallutatud olevat ja tasakaalu mõttes kirjutasin loo “Kuserottidest”, et ERR portaal kreeni lükata ja anda lugejale võimalus kuulata ära ka teine pool.
Lugu ei ilmunud, umbes nii, et kuskil on piir, millest ma saan aru nii, et sitapead on seespool ERR piiri ja kuserotid jäävad väljapoole – nagu nad ei olekski kodanikud oma õiguste, inimväärikuse ja kaasasündinud rikastava toimega, aga eks lugege ise:
Kuserott on väike ja tühine inimene, keegi ei tea teda isiklikult, ta ilmub välja ainult meedias ja vastavalt sellele, milline kampaania on käima tõmmatud, ketrab kuserott sedasama plaati mida kõik teised temasugused, pahatihti samas sõnastuses ja sama nõmedalt kui kogu progressiivne maailm. Kui oled ühte kuulnud, hakkab teisi nähes halb.
Kuserotil on alati kõlav tiitel, kas moodsa tantsu analüütik, iduettevõrja, arvamusliider, räpigurmaan või euroopalikke väärusi kandva mtü vääramatu hegemoon, harvem on ta lihtsalt kunstnik, näitleja, poliitik või kirjanik aga kuna ta on meile tundmatu, siis lisatakse veel üks tiitel – noor. Noorus on ju progressi ja poolemeelsuse kindel garantii.
Noor kuserott pole alati ilmtingimata bioloogiline algaja, aga ta on oma alal teeneteta, oskusteta, võimeteta ja vähimagi autoriteedita ning eneseväljendus on tal laliseva lapse tasemel. Tüüpiline kuserott on midagi igihalja noorkirjaniku Berk Vesipruuli taolist. Ehkki kuserott pole kunagi midagi saavutanud, on tal erialane haridus sooroslikust ülikoolist, loominguliseks panuseks ehk pooltosinat artiklit ja mõistagi ka mittemilleksi kohustav töökoht kesklinnas.
Ent ka raugastuv kuserott käib aja nõuetega kaasas, nuusutab tuult ja tunneb eksimatult ära viimase trendi – kapo peab Objektiivi uurima, ulub mõni sihuke kuu poole. Viige ekreiidid metsa ja siduge puu külge, kisendab teine. Nende valijad tuleb kõik vangi panna, haliseb kolmas. Nad tõid eestisse islami ärikultuuri, kiunub neljas. Korralik inimene ei julge ennast enam rahvuslaseks pidadagi, kiidab viies kuserott takka. Millegipärast meenus seda kirja pannes krestomaatiline luuletus:
Mu ema oli värdjas,
ma kahekordne veel.
Mu isaks… vanad poisid,
armastus – kõrtsiteel.
Jaan Oks
“Laul lapsepõlvest”
Kuserottidele on omane seegi, et neile kangesti meeldib autoriteete tsiteerida või hungveipingi kombel tatsipauga vehkida, olgu selleks siis mõne hobusevaraste ülikooli populismi sõimav brošüür või siilipoiss Priidiku raskest elust rääkiv kollaseplekiline lasteraamat. Eesti autoreid ja kultuuri kuserott ei tunne, tema homoseksuaalsed kumiirid ei loe Tammsaaret ega Heino Kiike, miks tema peaks?
Ometi on eesti kultuur hämmastavalt rikas ja kuserottide värvikaid kujusid leiab mitmete autorite loomingust. Alljärgnev kirjakoht toob välja kuserottide olemuslikud jooned: igas normaalses inimeses tekkiva tülgastuse mainitud olendiga kokkupuutel ja nende eemaletõukavalt renegaatliku olemuse.
„„Zätereit, miks kurat ma pidin selle kuseroti elusalt kinni võtma?” küsis parasjagu kolmas, kellest ta vaid kukalt nägi, kelleltki üle side rahulolematult.
„Sest seda veidrat olevust annab ehk kasutada valuutana läbirääkimistel Impeeriumiga.””
Siim Veskimees
„Taevatagune suurem ilm. Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon”
Globaalne kultuur ja meelelahutus on niivõrd kuserotistunud, et mingit enesekriitikat või analüüsi kuserottide teemal me peaaegu ei kohta. Keegi pole tänapäeval nii juhm, et mõjuvõimsate kuserottidega nugade peale minna – see tähendaks kiiret ja piinarikast karjääri lõpp, võimalik et ka vanglakaristust vihakõne seaduse alusel.
Siiski on nutikamad autorid leidnud kuserottide kirjeldamiseks kaudseid teid ja keerukaid ning krüptilisi võrdpilte, mille lahtiharutamine on üldjuhul jõukohane ainult siseringi kuuluvatele pühitsetutele, ka siin pole midagi uut, kõik see on meile vene sümbolismi ajaloost tuttav. Ass goblin – maakeeles siis kas persekujuline härjapõlvlane, persepõlvlane või persekääbik on üks leidlikumaid kuseroti sünonüüme.
“”Auschwitz on muutumas,” ütles ta.
“Meid on juba muudetud,” vastasin mina. “Nad tahavad kõiki enda näo järgi ümber lõigata. Nad tahavad, et Auschwitz oleks muinasmaa.””
Cameron Pierce
“Ass Goblins of Auschwitz”
Pierce romaani persepõlvlased on sadistliku koonduslaagri päkapikud, kes moonutavad kirurgiliselt lapsi, et muuta nad enda taolisteks ja saavutada muinasjutuline elukvaliteet. Asja eriline iroonia on selles, et kogu see liha raiumine toimub kuulsas vangilaagris ja vanatestamentlik väljend oma näo järgi on kohatu, sest Pierce anaalsetel kuserottidel pole nägu – nad on persekujulised ja muudavad julmalt ja halastamatult kõiki enda suguseks. Esmajärjekorras muidugi lapsed.
Tuleb ju tuttav ette. Kuserottide mesikeelne agitatsioon räägib muinasmaast, aga tegelikult on tulemuseks koonduslaager, inimkatsed, piinamine ja persekesksuse eriti ebainimlik pealesurumine. Mille allegooria persepõlvlaste romaani näol tegemist on, ei pea mütoloogilisest abieluvõrdsusest sonivate kuserottide kaasaegsetele ilmselt pikemalt seletama.
Ma ise ei pea persepõlvlase terminit eriti kohaseks, ühelt poolt ulatuvad probleemid persekesksusest palju kaugemale ja tegemist ei ole kindlasti ühe pooletoobiste põlvkonnaga, ent “Ass Goblins of Auschwitz” soovitan kindlasti läbi lugeda, mitte niivõrd stiili kui visuaali pärast, kujutlusvõime on autoril lummav ja äärmiselt tabav – tegemist on anaalrealismi absoluutse tipuga.
Kuserottide liigirikkus on üllatav, lisaks tundmatutele kuserottidele meediaruumis, tuleb mainida ka nende ohvreid, lehelugejaid, raadiokuulajaid, televaatajaid ja sotsiaalmeedias elavalt määnduvaid isikuid, kelle mõttemaailm on võtnud süsteemse ajupesu tagajärjel voolava kollase tuharalise vormi. Küllap nad võtavad ennast kokku ja formeerivad ühel heal päeval erakonna KR200.
Erinevate kuserotide värvikaid karaktereid leiame uuemast ja vanemast kirjandusest: Puulane ja Tohtlane, Mõhk ja Tölpa, Timur ja tema meeskond, Guglunk ja Denethor II, Kingpool ja Sipsik, Romeo ja Julia, vaata ka Kivirähki Romeo ja Julia sodomiitlikku varianti, üldse maksab hoida silmad lahti ja üllatusi pakuvad nii elu kui ka kultuuripärand – sealhulgas nii uus kui vana testament – Juudas ja Kaifas, Kain ja Oonan.
( : ) kivisildnik
11.05.2020
Pärnus, kuhu õnneks igaüks ei pääse töllerdama