03.09.2022
(:) kivisildnik
Reedel avati Lihulas vabadusvõitleja Tiit Madissoni mälestussammas, ERR otsimootori andmetel on viimane Tiit Madissoni uudis ligi kahe nädala vanune, see räägib ühest teisest sambast, kuid leiame ka järgmise lause: “SA Perekonna ja Traditsiooni kaitseks paigaldab Lihula parki ja avab seal 2. septembril kunagise Lihula vallavanema Tiit Madissoni mälestuskivi.” Tähendab oli tubli vallavanem.
Kuugeldamine andis ühe tulemuse, Pärnu Postimees avaldas samba avamisest maksumüüriga kaitstud uudise, aga galerii on vaba ja sealt õnnestus ühte pilti näha. Ka üks on lahinguväljal sõdur, nagu öeldakse, vabadusvõitlus jätkub. Taasiseseisvuse käilakuju elu ja tegevus leiab ikka veel maakonnalehes kajastamist, müts maha. Nagu oleks meil Eesti Vabariik või midagi sellist.
Samba riigiisale püstitas küll mõjukas ühiskondlik organisatsioon vabatahtlikult annetatud raha eest, mitte riik. Aga riik seekord ka otseselt ei sekkunud, märulipolitseid, koeri ja umbkeelseid kraanajuhte ei olnud, ei olnud kuulda ka seda, et politsei oleks käinud kedagi mõjutamas või ähvardamas. Politseinikud lahkuvad töölt, teadagi.
Kas kuskilt saatkonnast helistati ei tea, võimalik et Vene omast küll, kujutan vaimusilmas seda kõnet elavalt ette: “Mis te teete seal? Panete püsti ausamba Vene ülemvõimu vastu võidelnud poliitvangile? Lolliks olete läinud või? Kui te seda teete, uroodid, siis vene armee keeldub kategooriliselt Ukraina sõja kaotamisest ja meie vaenlasesuhted on nüüd täielikult rikutud. Maha võtta! Viivitamatult!”
Umbes nii Eesti riigis asjad käivad. Sambaasjad käivad meil tavaliselt nii, et mingi võhikute bande ajab odavast Tšehhi klaasist junnaka püsti ja tulemuseks on rist, viletsus, koledus ja Gustav Suitsu konarlikud värsiread, mille mõte on muidugi kiiduväärne ja eestimeelne. Risti mõte oli ka muidugi hea, aga välja tuli äbarik ja käkk.
Tiit Madissoni mälestussammas on graniidist ja pronksist, väärikatest ja ajahambale vastupidavatest materjalidest – autor on kunstnik, Seaküla Simpsoni naaber Paul Mänd, oma ala meister heast seltskonnast, korralik töö igati. Ikka on hea, kui kunsti teeb kunstnik, mitte mingi feminist, kliimaaktivist või idioot. Esteetiline, traditsiooniline ja teose tekstiosa on Suitsu pärandiga võrreldes puhas kuld, osundan: “Väärikus tähendab käia nii, et sul endal poleks oma tegude pärast häbi”.
Samba avamine käis nii, et võtsime Lihula vabadussõja lähedusse installeeritud teoselt koormakatte maha, pakkisime selle Indrek Petersoo hangitud kergelt helkivasse heledasse kangasse, sidusime sobivas värvitoonis lindi ümber ja läksime kalmistule Tiidu hauale küünlaid viima. See ka et, osa koormakatet kinnihoidnud nöörist palusin endale mälestuseks.
Haua lähistel kohtusime Tiidu noorema pojaga, küünlatoojaid oli teisigi. Rahvas hakkas vaikselt samba juurde kogunema, palju oli tuttavaid nägusid: Jaak Valge, Harry Raudvere, Siimo Lopsik, Varro Vooglaid, Reimi Loel, Jaan Hatto, Markus Järvi, Heldur Paulson, Mati Talumaa, Kalle Grünthal, Rein Jõgi ja Einar Laigna, kes mind omamehelikult tervitas: “See on üks hirmus inimene” ja naeratas kelmikalt. Sellised ootamatud vahejuhtumid teevad tuju heaks kogu päevaks. Laigna tsitaadi panen oma järgmise raamatu kaanele, kui see ka ei müü, siis ma ei tea.
Vabandan kõigi teiste ees, kes hetkel meelde ei tulnud, teid oli palju rohkem ja ilma mingi kahtluseta võib väita, et kohal oli eesti vaimne eliit – kindlameelsed rahvuslased ja patrioodid. Sellistel inimestel püsib vabadus, riik ja väärikus. Kõnesid peeti mitu tundi, korraldajad, Tiidu sõbrad ja kaasvõitlejad, vallavalitsuse ja riigikogu inimesed ja nii edasi.
Lindilõikamine, kivi pühitsemine, lõõtsamäng ja lõpuks EKRE arvukate kohalviibinud liikmete grupipilt ja tõrvikurongkäik Tiidu hauale, Eesti Leegioni Sõprade Klubi eestvedamisel, loodetavasti ma nüüd mõne faktiga ei eksinud, sest ma lootsin, et selle reporteritöö teevad ära hästimakstud spetsialistid ja olin pigem oma kõne viimistlemise lainel.
Mul oli alguses kavas lugeda ette mõned katkendid valmivast eeposest “( : ) kangelane”, mis räägib Tiidu elust ja võitlusest. Aga mu plaan muutus, ürituse väärikus ja seltskonna kõrge vaimsus panid mind kahtlema, kas mu lihtrahva krobelises keeles kirjutatud värsid on ikka küllalt pidulikud.
Selge, et ei ole, nii ma siis tõlkisin jooksu pealt eepose ajakirjanduse ja filmi tõlget keelde, mis on kindlasti arusaadavam ja veenvam kui mistahes värsimõõt ehk kompositsioon. Nii ma võtsingi eeposest ühe kujundi, ühe võrdpildi ja rääkisin elektrist nagu kadunud Mati Unt. Ega ma midagi välja ei mõelnud, kõik see oli päriselt juhtunud Sanga talus.
Lugu algas sellega, et olin kunagi ilmselt tudengiõlves Madissoni partei Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, või midagi sarnast, Taru osakonna juhatuse liige, pressiesindaja täpsemalt. Asjast ei tulnud suuremat ja kõik lõppes sellega, et inimesed ei jõua tänapäeval enam elektriarveid maksta. Ent elektril on varuks ka muid üllatusi.
Lähen talus kööki, laelamp ei põle, enne põles ja just äsja põles ka raamatukogus, esikus ka ei põle, kamina laes ja seinal ei põle, aga köögis laua kohal lamp hõõgub nagu seasilm, arvuti töötab, raadio ei tööta – seega osa lampe ei põle, osa põleb ja osa hõõgub hädiselt. Vool peaks kõigil nagu üks olema.
Inimestega on sama moodi, suurem osa on kustunud, mõni hingitseb kollase udukoguna ja mõned üksikud põlevad, vool on muidugi kõigil üks ja üks nuhtlus ja ütleme otse välja – vilets vool. Kuus aastat elasin järjest maal – sellist jama ei olnud kordagi. Inimesed käivad elu- ja vaimujõuga, kõigil on seda vähe ja see elujõud on vilets. Vähemalt eesti rahval on nõrk elujõud.
Nii on ka suurem osa inimesi kustunud, mõni kumab uduselt ja mõni põleb täiega nagu poleks midagi juhtunud. Tiit Madisson oli selline tüüp, kes kehva voolu peal heledalt põles – järelikult on see võimalik. Ja kui see on võimalik, siis tuleb selle poole püüda, ja kes ei üritagi, see on lojus. Kõnes ma muidugi lojust ei maininud, aga faktid jäävad faktideks.
Pärast avalikku üritust toimus läheduses asuvas Sakste Majas afterparty, kus korraldajad, kunstnik, kõnelejad ja muud asjaosalised kitsamas ringis suupisteid manustasid ja kuulasid mahavõetud samba lugu muistse vallavanema ja Sakste Maja peremehe kaasahaarvas ja detailirohkes esituses. See oli väga hea.
Kogu sambaavamise, aga eriti järgneva peo meeleolu oli midagi täiesti erilist – reibas, lõbus, julgustav, tervendav ja lootust sisendav. Veel on inimesi, kes teevad õigeid asju, teevad seda hästi ja ei lase ennast nöökimisest, alandamisest ja ka ütleme otse välja – süsteemsest represseerimisest heidutada. Selles mõttes ei ole Tiit üksi ja tema töö ei jäänud pooleli.
Ja et Tiit Madissoni töö jätkuks ka Riigikogus, tuleb Sven Sildnik sinna valida, vähe on seal eesti meelt ja põhiseaduse vaimule lähedast rahvast. Vali elu! Surmaprojkti juhtidest meil puudust ei ole.
PS
Lõpetuseks, ja neile, kes Lihulasse ei saanud tulla, õpetuseks… Laenasin Rein Jõgi kõne, kõne allpool, Rein autor aitas kunstnikku Tiidu fotode, mälestuste ja palju muuga. Mulle jäi see kõne meelde ja on seega osa kirgastest mälestustest.
( : ) kivisildnik
Pärnus 03.09.2022
Rein Jõgi kõne Tiit Madissoni mälestussamba avamisel
Tere
Elame huvitaval, närvesööval ja parajalt soojal ajal – maailm on pea peale pöördumas ja ka Eesti riik ei hoia ennast tagasi – elektri hind on tõstetud taevasse ja maha on võtnud hulk reeturite, terroristide, kommunistide, okupantide ja muude kurjategijate mälestussambaid.
Aastakümneid oli riik nagu talveunes aga näed, lõpuks ärkas üles ja sai ilma kelleltki nõu küsimata aru, et kommunism on halb ja okupatsioon oli samuti jõledus ning auväärset pole selles kõiges midagi. Läheb veel ehk mõni inimpõlv ja riigil tuleb järgmine mõte, kes teab.
Punamonumentidest ei ole mul kahju, kurvaks teeb see, et väga vähe on maha võetud jurakate asemele panna. Eesti riigi lammutajaid ja lõhkujaid ja rahva orjastajaid on olnud palju, ülesehitajaid aga väga vähe. Üritan meenutada väärikaid aatemehi, hetkel ei meenugi kedagi peale Tiit Madissoni.
Eesti on suur ja lai, meie ajalugu ilmatu pikk – üksteistuhat aastat – ja tulemus on siin teie ees, üks ausammas, mille üle võib siiralt uhke olla. Ja see siin ei ole odavast Tšehhi klaasist tehtud, mingit jama ei tohiks tulla. Täitsa ausamba moodi ausammas.
Lihula rahvas võib olla õnnelik. Üks asi on hästi. Aga mida peavad tegema mulgid, setud, virulased ja hiidlased, harjukad ja võrokesed? Kui lennukisse lastakse, võivad lennata Rooma ja vaadata seal emahundi ausammast. Riia loomaaias võivad ka ära käia, on lähemal ja kujutab sama hästi meie suuremate ja väiksemate riigiemade laia valikut.
Teistes Eesti linnades ja külades, kus pole ei tegusat vallavalitsust ega ole olnud ka Tiit Madissoni, ei maksa kohe hakata sambaid püstitama. Alustada tuleb sellest, et kasvatatakse ühest selgema pilguga lapsest Tiit Madissoni vääriline eestlane – põhimõttekindel, võitlusvõimeline, selge mõtlemisega ja mõistliku jutuga.
Selleks peab omavalitsuses olema vähemalt üks eesti vanemate laps – kassist, puudlist või papagoist Madissoni ei saa, ei maksa üritama hakatagi. Seni kuni väikesed Madissonid kasvavad ja teevad oma elutööd, võib püstitada memoriaalkomplekse vigaseks ja surnuks süstitutele, elektrikerjustele ning läheneva talve ja nälja ohvritele.
Olgu see ausammas siin kohaks, kuhu tullakse oma lastega ja mõeldakse sellele, mida on vanemad teinud selleks, et nende armsatest maimukestest ei kasvaks limukaid, parasiite, haledaid tuulenuusutajaid või soorüvetajaid. Mõtlemisainet on.
Kena päeva kõigile.
