14.11.2020
(:) kivisildnik
Olen näinud erinevaid numbreid gripi leviku kohta, küllap on osa valed ja teised õiged, aga kõik nad on imeväikesed. Numbrid räägivad sellest, et raske haigus, mille käes ma isegi olen meelemõistuseta maas vedelenud, on jäänud minevikku ja täitsa ära kadunud. Elu on läinud paremaks, kui nii edasi, siis saame ka heteroseksualismi välja juuritud ja Bideni poja presidendiks.
Veidi üllatav on see, et gripi vastu pole peetud mingit süstemaatilist võitlust, pole välja arendatud miskit revolutsioonilist vaktsiini. Gripitõbiseid pole erihaiglatesse suletud ega seapõletiga menetletud. Loobumisvõit, gripp andis ise alla, ilmselt solvus millegi peale. Kes teab, igal juhul grippi enam ei ole.
Mõned arvavad, et see tuleb käte pesemisest. Ma ei ole nii kindel. Ma mäletan aegu, kus sai isegi vannis käidud, aga ikka oli pärast kõhugripp kallal ja sai mõnusasti, pesukauss süles, poti peal istutud. Tööle ei pidanud minema, sai segamatult oma lihtsaid mõtteid mõelda ja igast otsast solki välja ajada.
Nüüd tuleb sarnase tulemuse saavutamiseks juua ära tosin pudelit kodumaist käsitööõlut. Paljudele ei ole taoline mõistusevastane enesehävitamine aga taskukohane. Samas teeb see gripi kadumine ka rahutuks, isegi ärevaks. Mul on nimelt lampjalad, kui need peaksid nüüd ka ära kaduma…
Mõeldagi ei taha, aga kui mu jalad kaovad koos Marveli originaalsokkidaga, koos Kapten Ameerikaga näiteks? Kahju on korvamatu. Kõige hullem on aga see, et kui üks probleem iseenesest laheneb ja inimesed selle kui loomuliku tõsiasja omaks võtavad – siis nad ju ei pinguta enam ka muude probleemide lahendamiseks.
Istuvad, mäluvad sihvkasid, tatistavad maha ja mõtlevad: näed, oli meil gripp, tõi kaasa inimohvreid ja kannatusi. Nüüd pole aga enam mingit grippi, paha haisugi ei jäänud järele. Lihtsalt kadus ära, lahe. Ehk kaovad ka probleemid homoabieluga iseenesest, ehk muutub ka laste sugu ise ära ja aafriklased päästavad oma elud seekord ise. Kas ei ole need kohutavad ja inimvaenulikud mõtted?
On, on. Selliseid mõtteid juba ERR/EPL lainepikkusel ei avalda. Isegi olen mõelnud, et üht koma teist tüüpi oleks vaja aiateibaga ma lüia (kindlasti ’lüia’, mitte ’lüüa’ – autori märkus). Nüüd gripinumbrite valguses mõtlen, ahhh, ei viitsi. Sigines mingi värdjas, ehk läheb ise ära. Kindlasti läheb. Vabal hetkel konutan Pärnu jõe kaldal ja ootan, et laibad mööda ujuksid.
Fakt on see, et laipu mööda ei ole ujunud. Samas on vahel ka jõepolitsei oma kaatriga uue sõudebaasi kandis laipu otsinud, minu nähes ei ole leidnud. Ent kui ma väidaksin, et mulle ühtegi laipa osaks saanud ei ole, siis ma valetaksin. Olin kahe-kolme meetri kaugusel, kui sõber märkas surnukeha, no küll oli kole, ei hakka pikemalt kirjeldama. Sõber hakkas oksendama ja pärast pidime pool päeva politseid ootama, jäin õhtusesse trenni hiljaks.
Selliseid asju on ennegi juhtunud, on mingi ilge jama ja siis kaob ise ära. Gripp ei ole siin mingiks erandiks, mäletate kuritegelikku organisatsiooni nimega Liivi Ordu? Mingid raudrüütlid, mõõgape+ed, okupandirämps, inimsusevastased kurjategijad, ehtne seakari. Said Ümera jõel vasta pead ja ka Jäälahingus said nad haledalt kotti, aga ei midagi, jube nuhtlus sajanditeks. Lõpuks kadusid ise ära.
Sarnane nuhtlus olid hipid. Kuri ja kiimaline seltskond, nad tapsid tuntud pedofiili Polanski naise maha, puhta metselajad, ja kui palju tatiselt inisevat muusikat nad tegid. Mõeldagi ei taha. Lisaks kommuunid, feminism, homoseksualism ja narkomaania. Täielikust kommunismist puudus hipidel ainult Gulag ja Lenini mausoleum.
Hipisid muidugi kotiti omajagu, topiti hullumajadesse nagu oleme näinud filmis “Lendas üle käopesa” ja põletati leegiheitjaga ja visati koerte ette nagu Tarantino linateoses “Ükskord Hollywoodis”. Hipisid peksti ehk isegi rohkem kui punkareid, ja punkareid ei pekstud sugugi vähe, võimalusel kärbiti neil karvu – midagi ei aidanud. Aga ühel heal päeval kadusid lojused ise kuskile ära.
Meil oli siin veel kaunis hiljuti hävituspataljon – ajasid inimesi teibasse, tapsid, piinasid, vägistasid ja põletasid. Palju metsavendi sai selle punase jõledusega võideldes otsa, midagi ei aidanud. Ühest sihukesest bandiidist sai isegi Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor – ajalooline fakt, direktori poja Urmas Sõgeli memuaarid “Sõgelite saaga” just äsja ilmus, tänaseks on ka Sõgelite dünastia maa pealt kadunud.
Kunagi kargas ei tea kust välja keegi Ossinovski, küll oli kole vaadata – tänaseks on ta läinud, läinud ilma nõela pistmata. Kunagi võitis Eurovisiooni habemega naine, teinekord jälle mingi soome kollibänd – mis on neist saanud? Keegi ei tea. Ilmselt ei tahagi teada. Oli interrinne, enam ei ole, täna on veel rohelised ja E200, homme ei ole.
Ja kord koidab päev, kus ei ole enam ei Reformierakonda, sotse, euroliitu ega feispukki (kunagi virelesid kõik Orkutis) ja keegi ei mäleta Bideni ega tema poja nime ega nende rahapesu uurimist FBI-s. Kajakallased tulevad ja lähevad ja nende järel lähevad kristiinakallased ja muud sellised. Ei jää ka vana Siim ise ilmasambaks, minek on temalgi.
Loetelu võiks jätkata, kui asi pole kõigi ise ära kadunud jõleduste täielikus kataloogis, oluline on see, et inimkond on siiani kõik nurjatused ja totrused üle elanud – ma mäletan veel seda aega, kui moes olid puukingad! Puukingad, kas mõistate? Ja terved täiskasvanud inimesed kandsid krimpleenist riideid, see oli katastroof.
Väga oluline on see, et kui me jõudsime liigina ära oodata gripi iseenesliku kolimise ajaloo prügikasti, siis me peame oma ootamisvõimet arendame. Ootamine on siiani aidanud kõigi maailma hädade vastu. Veel veidi kannatust ja kaovad kliimasoojenemise luulud, nii nagu kadusid osooniaugud ja kliima jahenemine.
Me ei pea ennast täielikult pühendama valge laeva ootamisele, otse vastupidi – kes ootab valge laeva poolaogara ootamise lõppu, ei pea kunagi pettuma. Prohvet Maltsvetist ja tema valgest laevast kirjutati üks igav romaan ning seegi on tänaseks aktuaalsuse kaotanud. Laste ristisõda juhtinud hani unustati, unustataks ka hüsteeriline noorfilosoof Greta Tuborg.
Kunagi varjas ta meie eest päikese, tänaseks on temagi astunud kõrvale.
( : ) kivisildnik
Pärnus, unustatud luuletajate ja unustatud riikide sünnilinnas
11.13.2020