23.05.2020
Ukrainlaste nülgimist ei näi keegi märkavat ega taunivat. (Foto on illustratiivne)
Üleöö on vallandunud veider maapealne maasikapõrgu. Ulgumine ja hammaste kiristamine – ühiskonna kõige nõrgema osa kannatused on meeletud. Orjapidaja mentaliteediga maasikaplantaatorid kiunuvad nagu ratta peal ja ega orjameelne meedia ja opositsioongi ole suu peale kukkunud.
Kuskil on tehtud mingi viga, kui 50 000 töötut ei ole võimelised maasikasaaki koristama, siis ilmselt pole seda ka võimalik ära süüa. Moraalne tõrge. Mina isiklikult lõpetasin Eesti maasikate ostmise pärast seda, kui puhkesid skandaalid Poola maasikate ümber, mida kaubastati kui Eesti tooteid.
Parem ostke Eesti toodet, mis on kindlalt Eesti toode. Näiteks eesti kirjandust, kohe on selge, et Rein Raua värsse keegi võltsima ei hakka. Milleks? Ja kui keegi müükski Olev Remsu nime ja näo all Witold Marian Gombrowiczi teoseid, siis peaks tarbija küll õnne tipul olema. Igal juhul härra Lindepuu tõlgitud poola kirjandus on maailma parim.
Töötute otsust mitte tööd teha austan ma sügavalt, müts maha, inimesed on nõus kannatama ja virelema, kuid ei osale orjapidajate kahtlastes ja ebainimlikes mahhinatsioonides. Kummardan taolise meelekindluse ees. Ükski inimväärikust austav kodanik ei saak käituda vastutustundlikumalt.
Selge see, et orjapidaja moraaliga plantaatorid eelistavad kasutada odavat immigrantide tööjõudu. Ühelt poolt on ori muidugi vaba, teiselt poolt aga kehtib meil vist ikka veel põhiseadus, vähemalt osaliselt peaks kehtima. Põhiseaduses sätestatud eesti krooni enam ei ole, aga võrdse kohtlemise printsiip on vahel jutuks tulnud.
Ühesõnaga, põhiseadus ütleb, et kedagi ei tohi diskrimineerida tema usu, soo, maailmavaate, rahvuse ega majandusliku seisukorra tõttu. Ukrainlastele makstakse vähem kui eestlastele ja see on ilmselge diskrimineerimine rahvustunnuse põhjal – miks ma ei näe ühtegi diskrimineerimise kohtuasja?
Miks ei ole sekkunud inimõiguslaste-soroslaste keskus? Miks vaikib meie sooneutraalne president? Miks ei inise v.a. Pakosta võrdse kohtlemise ametkond? Miks ohtralt toetatud vasakmeedia ei kaitse ukrainlaste inimõigusi ega väärikust? Miks on Ukraina võõrtöölistest kujunenud teise sordi inimesed?
Ukrainlaste nülgimist ei näi keegi märkavat ega taunivat peale paljukirutud ekreiitide. Otse vastupidi, liberaalid ja sotsid võitlevad nagu hundid külakurnajate õiguse eest ukrainlastele vähem maksta ja neid õnnetuid inimesi alatult ära kasutada. Eesti vapil võiks olla kolme lõvi asemel seitse ukrainlase nahka.
Kas värvida need seitse nahka punaseks või siniseks, kas kaunistada nad kuldsete viisnurgakestega või maalida kõik vikerkaarevärviliseks, selle jätan disainerite kolleegiumi otsustada. Mina ei ole ei orjapidaja ega orjapidamise pooldaja ning head nõu anda ma siinkohal ei oska.
Orjapidamine on ärimudel, kus palgad üritatakse viiakse Aafrika tasemele, maksud, teenused ja hinnad aga tõsta Brüsselist kõrgemale. Kuidas külakurnaja siis saab, kui ta ei tõsta hinda ja ei alanda palka – see ongi lojuste arusaamine demokraatiast ja vabaturumajandusest. Olgu nad neetud. Oleks siis üks selline lurjus, neid on aga leegion.
Kusjuures need inimeste piinajad, mõnitajad ja orjastajad ei väsi kaitsmast loodust ja kõiksugu seksikloune ning vägivaldseid feministe. Ehk olete märganud, kuidas hullunud fuuriad tükeldavad elavalt Postimehe kultuuritoimetajat Alvar Loogi? See on julm. Nagu ei oleks töölistel veel maasika- ja muudel surmaväljadel osaks langevast õudusest küllalt.
Töölisi tuleb piinata, alandada ja nöökida ka vabal ajal, kui neil vaba aega peaks üldse olema. Selleks rünnakuks sobivad igasugused liberaalsed piinariistad, alates laste kohitsemisest ja lõpetades meedias mõnitamisega. Käiku lastakse lapsevankrid, väljamõeldud kivid ja suutropi funktsiooni täitvad faktikontrollid.
Positiivse programmina teen ma ettepaneku osta ainult tuttava talupoja maasikaid, ehk siis võtta kasutusele ametlikult tunnustatud märgis, et maasikas pole toodetud orjatööga. Pealegi jääb mulle arusaamatuks, mis isikud, kes võitlevad Eesti riigi, rahva ja kultuuri vastu, on asunud põhimõttelagedalt kaitsma Eesti maasikaid.
Meid rahuldavad täielikult Rootsi pangad, Soome õlletehaste tooted, Prantsuse veevärk ning väliskapitalile kuuluvad piima, liha ja leivakombinaadid. Kõik õgivad ülima rahuldustundega maitsetuid Hollandi tomateid, aga järsku tuli meeletu himu Eesti maasika järgi. Ma ei näe siin loogikat, selgroogu ega mitte mingeid põhimõtteid, täielik marksistlik-leninlik oportunism, jälk põhimõttelagedus.
Niipalju kui mina mõikan Eesti ajaloost, siis eestlased on maasikaid alati teepervelt või raiesmikust korjanud ja heinakõrre osta lükkinud. Nii õpetas mind vanaema ja mina olen seda õpetanud oma lastele ja lapselapsele. Aedmaasikas on parunite komme, võõras eurooplaste ja vallutajate tava – põlisvaenlase maiustus.
Seoses lageraiega on loodud meeletult looduslikke metsmaasika ja metsvaarika maardlaid – raielanke. Hiieraiumise ja metsarüüstamisega on pandud alus kodumaiste supertoitude hüppelisele tootmisele, kõrge toiteväärtusega metsmaasikad toodavad ennast ise, pole vaja mingeid orje ega orjapidajaid.
Varsti on suvi käes, kõik kes on jaganud pilte raielankidest, te teate kust maasikaid otsida, tehke seda. Minu talu ümbruses oli enne ainult paar lanki ja needki kasvasid kinni, nüüd on lanke külluses ja vaevalt ma suvel muud söön kui maasikaid.
Plantaatorid ja nende käsilased võivad minu poolest kaitsta kas Eesti ananasse või Eesti šampanjat või ka Eesti trühvleid. Kuulad neid ja mõtled, ei tea mis on juhtunud, kas nüüd on Aafrikas kõik hästi ja Trump kukutatud? Mõtled ja silm läheb looja.
(:) kivisildnik
23.05.2020
Sanga talus, ürglooduse kägistavas haardes
