05.10.2024
(:) kivisildnik
Harva ma ERRi arvamusasju loen ja kui loen, siis üldjuhul ka vihastan. Vihastasin ka seekord, aga lugu ise oli ootamatult mõistlik, mis toimub? Kas kliimaideede küllusesarv on tühjaks saanud? Kas kväärad ja träägud on kõik korraga puhkusele läinud või kirjasolkimise kogunisti ära unustanud? Asi on kahtlane.
Politoloog Martin Mölder on võtnud jututeemaks vene kaardi eesti poliitikas ja kaldub tuntavalt tõe poole: “Kui jälgida Eesti poliitilist diskursust laiema pilguga ja võtta seda sõna-sõnalt, siis teatud distantsilt ja naljaga pooleks võib jääda mulje, et mitte ainult peaaegu kõik erakonnad, vaid ka riigiinstitutsioonid tegutsevad ühel või teisel viisil Venemaa huvides. Et nad levitavad Kremli jutupunkte ning narratiive. Fraasist “Kremli jutupunktid” on saanud viimase aja Eesti sisepoliitika vägagi tavapärane, kuid samal ajal halvav relv.”
Politoloog näeb probleemi, see on midagi uut. Lugu lõpeb sellega, et kui me naeruväärset vene turakat edasi vihume, siis lõpetame veel halvema demokraatia ja veel halvema riigiga kui praegu. Mida aga teha vene kaardiga, seda me teada ei saa ja millega siis konservatiive materdada, kui Putini narratiiv ära tühistatakse? Need olulised küsimused jäävad vastuseta.
Kui me aga mainitud küsimustele selget vastust ei saa, siis midagi ka ei muutu. Vastuseid on aga väga vaja. Kirjanikuna küsin ma raskes olukorras endast alati: mida oleks teinud Oskar Luts minu asemel? Luts oleks nina korralikult täis tõmmanud, porilombis maandunud ja kui keegi oleks hakanud inisema, siis oleks ta kinnitanud, et on Friedebert Tuglas, et temaga ei möliseta ning saatnud kõik kus…
Mõistlik, aga antud juhul probleemi nii standardlahendusega ei halda, mida teha? Järgmine etapp lahenduse otsimisel ei ole meeldivate killast, tuleb süveneda Lutsu loomingusse, loomingut on sellel sunnikul aga virnade viisi, kust alustada? Lähtudes teadmisest, et eesti rahva ja riigi paremad päevad on möödas, siis põhitosed tuleb kõrvale jätta. “Kevade” või “Olga nukrus” mid siinkohal sihile ei vii.
Mina kasutan probleemide lahendamiseks ka “Tootsi pulma” või “Suve,” loominguline allakäik on siin ilmne, aga päris käest asi ka veel pole läinud, täiesti ajakohane lugemine. Ja mida ütleb kirjakoht? Kirjakoht on juhuse tahtel see, kus apteeker kaldub melanhooliasse: “Mina ei vali oma osaks seda, mida koi ja rooste rikub. Kõike oma varandust kannan ma endaga kaasas.”
Vene kaart on just see, mida koi ja rooste rikuvad. Kunagi nad kas võidavad või kaotavad sõja ja teema on maas. Ei jää ka vene impeerium ilmasambaks. Ühel heal päeval on ta läinud nagu Uruk või Akkad. Kuidas sa siis oma poliitilisi vastaseid ja eesti patrioote sõimad? Hakka jälle uut valet välja mõtlema, pea hakkab valutama, keskusest tuleb aga sellist jama, et piinlik on avalikus kohas esitada.
Mida ütleb sügavalt nördinud kloostri ametnik “Viimses reliikvias,” kui mässulised talupojad kondirüüste käigus püha Birgitta puusaluu pooleks murravad? “Matsid jäävad matsideks,” kõlas see sügavamõtteline tähelepanek ja solvang ühtlasi. Selgitan lähemalt, eestlased jäävad eestlasteks, on jutu mõte. Ja kui sõimata eestlasi eestlasteks, siis on see esiteks õige, kuidas puutuks siia vene kaart?
Kõik need vürst Gabrielid tegutsevad ju venestamise ajal kirjutatud raamatus ja mõistagi eurooplaste vastu. Klooster ei süüdista aga maarahvast Ivan Julma jutupunktides ega moskoovia narratiivis, vaid selles, et nad on eestlased. Ja see on see, mida ka meie poliitikud peaksid täna tegema. Mind tuleb süüdistada selles, et ma olen eestlane, sest ma olengi eestlane ja selle üle uhke. Pole kväär, pole neeger ega palestiinlane ega kavatse ka lähemas tulevikus identiteeti peenhäälestama hakata.
Ma loodan, et solvangute ja sõimu küsimustes on meil lahendus olemas – eestlasi tuleb sõimata eestlasteks, matsideks, tädi maalideks, madala haridustasemega keskeesti poetagusteks sopajoodikuteks jne. Need on argumendid, mida aegade tuul, koi, rooste ja faktikontroll ei riku. Mida aga teha vene kaardiga? Mingi mõju tal on, inimesed, ka venelased, on sellega harjunud, jutt jookseb iseenesest nagu vesi.
Nii nagu politoloog tuvastas, on vene ruutu kuus eesti poliitika keskne küsimus. Kuidas aga lahendatakse demokraatlikes riikides olulisi küsimusi, eriti juhul kui kõrgema võimu kandjaks on rahvas? Rahvas on ju ikka veel kuskil ametlikes paberites kirjas? Mida ütleb loogika? Kui on demokraatia ja on oluline küsimus nagu piidripulm või euroopaga liitumine, siis tuleb korraldada referendum, rahvaküsitlus.
Mina ise hääletaksin kindlasti kas vastu või poolt, olenevalt milline Putini jutupunkt rahvahääletuse pannakse. Kui on see jutt, et perekond on isa ja ema ja isa on mees ja ema on naine, siis ma olen vist poolt. Kui on aga sõda, siis ma olen kindlalt vastu, sõda on sigadus. Jutupunkte nägemata on raske otsustada, aga siiani olen ma ikka Martin Helme ja Varro Vooglaiu väidetega nõus olnud. Õige jutt. Poolt.
Rõhutan veelkord, et mina pole välja mõelnud ei demokraatiat, rahvahääletust ega vene ruutu kuut, ma olen nad eest leidnud. Mina tahan selgust, ja kui on kõige olulisem poliitiline küsimis, siis olgu lisaks lõputule ulumisele ja hammaste kiristamisele ka referendum. Muidu on nii nagu politoloog ütles, veel halvem demokraatia. Isegi on halb, elektrimolekule täis ja haiseb.
Peaks olema kindla peale minek, niikuinii surute vandi põlvili ja saete seibideks, mis see referendum siis ära ei ole teha, nigu niuhti. Sibulaklopsiga võideti valimised, miks siis rahvaküsitlus peaks teist moodi minema? Kindlasti läheb väga hästi ja kindlasti on ka kohalikud integreerunud vene liberaalid vastu, ukraina sõjapõgenikud on vastu, kõik on ju eestlaste vastu. Milles küsimus?
Selline putinistlik jutt, et eesti on iseseisev riik, sõltumatu ja väärastamatu, mis on loodud sisemiseks ja väliseks rahuks, et eesti keel, rahvus ja kultuur kestaksid aegade lõpuni, on ju totaalselt ebapopulaarne. Mida te kardate? Putinism ei lähe läbi. Matsid ei ole tegelikult jäänud matsideks. Matsid on täielikult pedestunud ja eidestunud.
Nagu ütles muinasputinist Lermontov: “Kõik viitab armukadedusele, aga tõendeid ei ole!” Tõendeid jah ei ole piisavalt, aga me saame need tõendid referendumil, kui ma tahame, aga kui me ei taha tõendeid putinismi reaalse eksisteerimise kohta Eesti Vabariigis, siis vaikigu ka jutt vene ruutu kuuest. Kui putinism ei lähe referendumile, siis ei ole oluline ja pole vaja ka edaspidi enam kõrvalistest asjadest rääkida. Ei huvita.
Täielik üllatus ja ootamatus, aga kui tahate, et demagoogiline ruutu kuus kaoks poliitiliste valemängijate käisest, siis valige Sven Sildnik riigikokku ja ta ei luba eestlasi nimetada teisiti kui ainult eestlasteks. Vali paberil, vali elu!
Sisepaguluses 5.10. 2024