Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks, ütles marksismi-leninismi klassik. Nii on. Paistab, et Ukraina hakkab sõda võitma ja Hiina ei hakkagi nüüd kohe Taiwanit ära vallutama, teeb niisama ajaviiteks natuke õppusi, kurja nägu ja ähvardab Pelosit. Pelosi selgitab, et hiinlased kiusavad teda selle pärast, et ta on naine.
Et keegi on naine, see on veenev argument ja seletab mõndagi, toon konkreetsed näited: Ukrainas on palju naisi ja muudkui pommitatakse, maailmas on veel rohkem naisi ja kliima jaheneb ja jaheneb, peaminister on naine ja elektrihind muudkui tõuseb ja tõuseb, Narva linnapea on naine ja ekskavaator pannakse põlema.
Mina isiklikult arvan, et tüübil, kes kopa põlema pistis, ei tuleks kätt maha raiuda. Temaga tuleb rääkida nagu lapsega, et ei ole ilus ja ära enam tee ja ära vaata telekast Putini salakavalat mesijuttu ja üldse – ole normaalne! Dialoogipolitsei teema. Asi tuleb dialoogi vormis lahendada ja küll ta laheneb.
Kuidagi nii et, no sõbrake, kui ka võetaksegi mingi punamonument kollase kopaga maha, mis siis ikka, isake Stalin koliti ka Lenini mausoleumist välja. Ühispeldik, ühisköök, mis elu see tal seal oligi, hullumaja puhvet. Stalin on ju ikkagi trumm ja see muu kommunistlik solk on pulgad. Läks Stalin, mingu ka pulgad. Ja kui sa pole stalinist, siis ole kommunismi küsimustes üldse vait. Dialoogi lõpp.
Kogu see punane kamarilja on usuküsimus ja usk peab olema tugev. Usku ei saa lammutada mitmeks erinevaks jupiks, selline hakitud usk ei toimi, seda näitab meile maailma ajalugu. Edukad maailmareligiooni nagu kristlus, islam ja judaism on keskendunud ühele jumalale. Ka rahajumala teenimine jälgib sama loogikat.
Mitmekesist ja demokraatlikku jumalate porukat kummardavad religioonid nagu kreeka-rooma paganlus, hinduism, viikingite ja maiade religioonid ning meie maausk on kas täielikult hävitatud või juhtpositsioonil kõrvale tõrjutud. Mis on minu kui konservatiivi seisukohalt vaadates hirmus sigadus. Hiite rüüstamine tuleb kohe lõpetada.
Kui tänasele lääne tsivilisatsioonile üldse midagi ette heita, siis monoteismi põhimõttest taganemist. Seni kuni lääne hemisfääri valitses raudse rusikaga monoteistlik rahajõmm, oli valgete ülemvõim ajalooline fakt, mitte luul nagu tänapäeval, kus Hiina punareied laamendavad nii hollivuudis, guuglis kui vanatestamentliku õunapildiga mobiilifirmas.
Nii euroliidu, ühendriikide kui ka okupeeritud Eesti juhtivaks religiooniks on täna aga paraku progressiusk, mis on kõige halvem kombinatsioon polüteismist, dementsusest ja täielikust põhimõttelagedusest. Progressiusul on palju jumalaid, kõik veidrad vähemused, kliimaluulud, hiinlaste ja ahvide haigused, sitikad, sõjatööstuskompleks ja poologarad eidekesed.
Tagasilangemine uuskommunistlikku mitme jumala kummardamisse on lääne ja ida ja lõuna ja põhja monoteistlikele inimestele võõras ja vastik. Keegi ei saa aru, miks raha enam ei ole ole oluline, ja miks tuleb päästa vähemusi, konne, siile ja planeeti ja ise süüa sitikaid ning istuda külmas ja pimedas toas. Ei taha.
Mitme jumala kummardamine tekitab segadust, raske on millelegi keskenduda ja tulemuseni jõuda. Kunagi oli progressiusklikel väga tähtis afroimmigratsioon, asi ununes, siis läks moodi homoabielu, kaudagi jäi ka see ripakile, siis langeti põrmu covidi- ja süstlapuuslike ette, surmahirm hoidis usklikke aastad käpuli aga siis tuli sõjajumala epohh ja nüüd oleks nagu seegi igavaks läinud.
Kokku võib kogu selle ärganud vendade mitmejumala kummardamise võtta vanarahva ütlemisega – palju kisa, vähe villa. Kahju on muidugi tehtud omajagu ja kui laastamine on eesmärgiks, ja ilmselt ongi, siis ei ole usuhulludele ja nende karvastele gurudele midagi ette heita. Hävitustöö on hästi tehtud, valitseb juba kaunikene kaos, lääs on kokkukukkumise äärel.
Enesepiitsutushood on sektantidele igiomased, nii on ka meie tänased kommunistid veendunud selles, et inimene on sünnilt patune ja tuleb maamunalt minema pühkida. Debiilikud on Saksamaal juba jõudnud nii kaugele, et luksushotellides nappivat sooja vett ja ka Hannoveri linn olevat selles mõttes täiesti kuival.
Uuskommunistid on ka igasuguse eraomandi ja perekonna vastu. Soe vesi on teatavasti eraomand. Mäletame hästi, kuidas meile perekonna teemalisele referendumi nurjas kaporatuuri riigipööre. Maailma majandusfoorum, mida vähemalt mina ei ole valinud, jutlustab ja kavandab eraomandita tulevikku – sul ei ole midagi ja sa oled õnnelik. Käigu kuradile, me ei ole õnnelikud isegi praegu, kui meil on rull peldikupaberit, sorts sooja vett, pangalaen, kohvimasin ja veel nii mõndagi.
Nägin mingit sõgedike propagandaklippi, kus näidati muinasjutulist süsinikuvaba tuleviku linna, kus kõik eluks vajalik oli 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Kui kaugele te jalutate viie minutiga, lugupeetavad? Keskmiselt läbib inimene tunnis ehk 5 kilomeetrit, aritmeetika ütleb, et kui jagada 5000m 12ga saame 417 meetrit.
Kõik muidugi omal jalal nii kaugele ei jõua, aga see selleks. Sellist süsinikuvaba linna ma olen Marokos näinud, kus Marrakechi vanalinnas on igas kvartalis mošee, leivapood, sepikoda ja veel kaks asja. Raske ette kujutada, kuidas London nii ümber tehakse, et jalgpallistaadion on iga 834 meetri järel.
Või pannakse kõik staadionid rahva tungival soovil hoopis põlema ja pallurid suunatakse tootvale tööle nuumtarakanide farmi? Elame, näeme. Jalgpallijumal peab polüteismi panteonil jala maha saama, muidu võib minna äraarvamatuks verevalamiseks. Ja kas vormel ühe rajad tulevad ka iga 834 meetri tagant, kes teab. Majanduse tõmbaks see projekt küll hästi käima.
Loodan kõigest hingest, et ilma earaomandita, sooja veeta ja perekonnata inimvaenulik düstoopia ei teostu. Eks jäi soviettidelgi kommunismiehitus pooleli, sest naelu polnud enam kusagilt võtta. WHO ja kommunistlikud Ameerika osariigid on juba välja kuulutanud mingi ahvihaiguse kriisi või eriolukorra või mis neil seal ongi.
Minul pole küll au tunda kedagi, kes tunneks kedagi, kes oleks ahvirõugetesse jäänud või siis homoorgialt terve nahaga pääsenud, ajakirjanduse vahendusel olen kursis ainult ühe Eesti diplomaadi tegevusega Brüsselis. Ma ei tea ka kedagi, kes seda ahvijuttu tõsiselt võtaks, aga lihtsameelsetest ametnikest ja rikkuritest ei ole meil puudust ja küll nad endale ikka midagi süstivad, reklaamiämbrit kolistavad ja pärast lapse kombel rõõmust kilkavad.
Näed, päikeselisel Saksamaal, kus inimesi kimbutab permanentne päikesepiste oht, sai tervishoiuminister Karl Lauterbach paha nakkuse, see julmade koroonapiirangute entusiast ja vaktsineerimise valeprohvet haigestus vaatamata neljale vaktsiinidoosile hirmsasse koroonatõppe. Eks varsti ole minek ka?
Ehitas vaene mees palehigis üleilmset süsinikuneutraalset ja teaduslikku maailmakorda, süstis ennast huvitava eksperimentaalse ollusega, siis aga jäi haigeks ja kes teab, mis sellest kommunismiasjat niimoodi üldse saab? Näed vana Biden andis ka järjekordse positiivse testi ja torgati isolatsiooni. Kommunismi ehitamise naelu ja teravaid pliiatseid jääb iga päevaga vähemaks.
Mõnelgi võtab silma vesiseks. Aga et pisarate valamine piirduks ainult murega kommunismi suurehituse takerdumise pärast, et sa ei peaks halama sooja vee ja toidu puuduses, külmas ja rämedas süstimise pohmeluses ja et sind nagu koera ära ei depopuleeritaks – vali Sven Sildnik riigikokku. Vali elu ja soe vesi!
( : ) kivisildnik
Pärnus 05.08.2022