19.09.2026
( : ) kivisildnik
Salakaval Postimees avaldas äsja loo, mis ei ole tavaline klikitööstuse toode. See on süvariigi poolt hoolikalt valitud ja veidi näritud kont meedia hammaste vahel. Parasiitoravate olukord on nüüd palju hapumaks läinud.
Kui veel paar nädalat tagasi tundus süvariigi soov Eesti mürsugängsterite hävitamiseks pigem põneva hüpoteesina, siis Meinhard Pulga ja Meelis Oidsalu artikkel annab pildi, mida muul kombel on raske tõlgendada.
2025. aasta veebruaris otsustas valitsus osta Türgi firmalt ARCA Defence 10 000 mürsku Ukraina abistamiseks. Eesti riik panustas 25 miljonit eurot, doonorid üle 60 miljoni. Otsus sündis kiirustades, Trumpi teise ametiaja alguse poliitilise eufooria ja “midagi tuleb teha” meeleolu õhkkonnas. Ja kes võttis asja enda kätte? Mõistagi superkangelane Hanno Pevkur.
Artikkel põhineb Signali sõnumitel, mis näitavad Pevkuri silmatorkavat aktiivsust. Signali sõnumid näivad olevat igale kirjatsurale vabalt kättesaadavad. Minister vahendas hinnainfot, pidas otseseid läbirääkimist ARCA omaniku Ismail Terlemeziga, pakkus lisapräänikuid (sh relvi, mida firma ei tootnud) ja surus RKIK-i juhti Magnus-Valdemar Saart kiiremini tegutsema.
Delikaatseteks vestlusteks kasutati erasidet hanno@pevkur.ee. Pevkur väitis hiljem, et tema roll oli tagasihoidlik ja kõik käis RKIK-i kaudu. Sõnumid tõestavad vastupidist. Ta valetas, nagu sõjas ikka juhtub.
Veelgi võikamaks läheb lugu siis, kui ARCA hakkas huvi tundma Eestis laskemoonatehase rajamise vastu. Siis astus mängu Pevkuri lähedane sõber ja usaldusmees Jaanus Rahumägi – Kreeka Vabariigi Lasithi prefektuuri Agios Nikolaose linna aumedaliga tunnustatud tegelane, keda on kutsutud “Pevkuri kasuisaks”.
Rahumäe firma ESC hakkas ARCA-d esindama hämaras tehaseprojektis. Pevkur eitab, et Rahumäel oli roll mürsuostus, kuid sellise lähedase sõpruse taustal on need eitused naeruväärsed. See on klassikaline huvide konflikt: riigi raha, Ukraina abi ja erasektori kasu segunevad ühe erakonna korruptsioonialtis võrgustikus.
Kirsiks tordil on ARCA omaniku Ismail Terlemezi taust. Mees pandi 2025. aasta mais Brüsseli lennujaamas kinni USA uurimise käigus seoses altkäemaksukahtlusega NATO hankeagentuuris. Ta veetis kaks lõbusat kuud vangimajas.
Samal ajal venisid tarneajad, tekkisid probleemid dokumentide ja maksetega. Eesti riik maksis ettemaksu, surus ja ootas, samal ajal kui “partner” istus kongis ja kõigutas jalga.
See ei ole lihtsalt halb hange. See on Ukraina püha sõja rüvetamine, ehk isegi putinism. Raha, mis pidi aitama peatada vene agressiooni, läks osaliselt kahtlase taustaga Türgi firmale, kes hiljem sai võimaluse rajada Eestisse vene laskemoona tootev tehas.
Selle asemel, et keskenduda sõja võitmisele, nuumati Türgi kantpäid, globaalseid huvikorporatsioone ja muid oravatele lähedasi parasiite.
See on moraalselt vastik. Jälk. Eesti riik ja Eesti maksumaksja said sellest protsessist vaid venima jäänud tarned, riskid ja lõhki läinud usalduse. “Kiire oli” ei ole vabandus, kui tegemist on kümnete miljonite eurode ja moraalisõja erioperatsiooniga. AHT oleks öelnud: Maurusel hakkab alati kiire, kui talle raha tuuakse.
Martin Heremi jaoks on olukord nüüd kriitiline. Tema võimalus skandaali kenasti kinni mätsida on muutunud puhtteoreetiliseks. Kas ta jätkab Pevkuri kaitsmist tuttava demagoogiaga – “olukord oli kriitiline, kiire oli, tegevusetus on kõige halvem asi ja sõjas võetaksegi riske”?
Või võtab ta väljaimbunud faktide valguses aru pähe ning tõmbab oma naha päästmiseks Reformierakonna parasiitidele vee peale? Herem peab valima: kas jätkata kinnimätsimist ja astuda mõni hoogne samm vangikongi suunas või alustada tegelikku puhastust.
Seni tundub, et Reformierakond loodab ajale ja narratiivile “me tegime kõik, et Ukrainat aidata”. Aga faktid on liiga ebameeldivad. Dokumendid, eraviisiline kirjavahetus, vana sõbra äkiline kaasamine tehaseprojekti ja vangis istuv äripartner moodustavad pildi, mida on raske normaalseks pidada. See on Eesti riigikaitse kõige roojasem häbiplekk.
Ilus see ei ole. See on väga kole. Paljastused näitavad, kuidas “kõige kompetentsem erakond” muutis riigikaitse ja Ukraina toetuse isiklike suhete väetamise ja kiire poliitiliste punktide korjamise marjamaaks.
Selle asemel et tugevdada Eesti oma kaitsetööstust ja rahvuslikku kaitsevõimet, anti võimalus välisfirmale, kelle omanikul on korruptsioonikahtlus, ja sõpradest lobistidele.
EKRE on aastaid hoiatanud, et Reformierakonna “julgeolekupädevus” on suuresti PR-fassaad. Nüüd on see fassaad lõhki kärisenud ja halva haisu pilvena hajunud.
Kui Herem tahab tõsiselt kaitseministri ametit pidada, peab ta lõpetama vanade kobarkäkkide varjamise ja laskma tõel päevavalgele tulla – ükskõik kui ebamugav see Reformierakonnale ka poleks. Vastasel juhul jääbki Eesti riigikaitse lõhnama döner kebabi ja India lõhnaküünalde järele.
Nüüd on täiesti selge, et Sven Sildnik tuleb valida Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 19.09.2026