Toasooja hind on täielikult lummanud meediatarbijate meeled – esimesest septembrist tõstab juhtiv Eesti gaasikontor kodugaasi hinda 77%. Õnneks on meie noorsportlased rahvusvahelisel areenil hämmastavalt edukad ja see fakt taastas rahva vaimse tasakaalu ning helged tulevikulootused. Hõbedast piisab ja ega see kuldki tulemata jää.
Me püstitasime olümpiasangar Johannes Kotkasele kauni mälestussamba, mille valmimist mul oli au jälgida Pärnu Loovlinnakus. Ilmal ei ole ka väga viga. Samas on mujal maailmas märgata vastuokslikke ilmiguid. Minusugused tagurlased osutavad visa vastupanu – Ungari peaminister Victor Orban pidas maha sellise vihakõne, et lust oli vaadata.
Sovitan tungivalt lugeda, kui üldse on kusagil viimastel aegadel kõlanud midagi selgemõistuslikku, väärikat ja imetlusväärset, siis on see just see oraatorikunsti meistriteos. Ikkagi sugulasrahvas, ugrilane, meie mees. Asjalik analüüs maailmas toimuvast, väga realistlikud prognoosid – ehk kaos tuleb ja selje jutt inimkonna vaenlastest ja ellujäämist võimaldavatest väärtustest.
See kõne ei ole küll ülemäära optimistlik, kuid iga kaine mõistuse ilming on tänapäeval kullaväärtusega. Ja tõde on just nii valus nagu ta on. Keegi lihtsalt peab välja ütlema lihtsad ja selged asjad – meie rahvas peab ellu jääma, meie vaenlased on nii dekadentlik lääs kui barbaarne lõuna, soo-amps on hullumeelne sonimine, globalistide sõjad ei ole meie sõjad ja me ei taha saada segavereliseks hämaraks sootuks olluseks. Punkt.
Me hakkame vastu. See tähendab madjarid hakkavad vastu, meie siin lohiseme vaikselt globaalsaani otsa peal häbiväärsele lõpule vastu. Ja kui keegi meie poliitikutest, ajakirjanikest või kultuurinomeklatuurist tahaks pälvida väärikate kodanike austuse, siis kõige lihtsam viis eesmärgile jõudmiseks oleks jagada Orbani kõnet ja lisada, et ta on iga lausega nõus. Allkiri, kuupäev.
Aga et selliseid poliitikuid, ajakirjanikke ja kultuuri ning meelelahutustegelasi kas ei ole, või on mõned üksikud, siis näen ma tulevikus ainult häda, viletsust, katku, nälga, orjameelust, lauslollust, haisvat allakäiku, tõpranägude vallutussõdu, lastekohitsemist ja mis siin pattu salata – ka natuke himurat kannibalismi. Mõnel eriti progressiivsel ila juba jookseb.
Polegi nii kaua aega tagasi, kui inimsöömise eeliseid propageeris keegi sotsialistliku Rootsi kuningriigi ogaravõitu õpetlane, tänaseks on uuskommunistide juhtiv propagandaleht New York Times sae käima tõmmanud – keegi elustiili autoriteet ja reklaamiguru Alexandra Beggs ei suuda kuidagi hoida oma seedekulglat looma- ja taimeriigi piirides.
Oma isuäratamisveerus “Kannibalism kui hea maitse väljendus?” (A Taste for Cannibalism?) annab ta täiega minna, osundan: “Viimasel ajal toodetud sisikonda tagurpidi pööravate raamatute, telesarjade ja filmide üleküllus veenab meid selles, et me pole üksteise jaoks kunagi nii isuäratavad välja näinud.”
Mõistagi jõuab uuskommunistlik prohvet oma jutuga välja sinna, et inimsöömisel on oma aeg ja koht ning mõlemad võivad olla praegu. Maiasmoka ebakindlat kõneviisi aitavad leevendada vandenõuteoreetikute hulgas levinud lood sellest, et meie liitlase suuremad toidutootjad kasutavad põldude väetamiseks lisaks inimväljaheidetele ja vedeldatud laipu. Abiks ikka.
Kui kellegi nüüd kõht kangesti tühjaks läks, siis soovitan hoo mahavõtmiseks lugeda kodumaise legendaarse ja homoseksuaalse kannibali kaksteist aasta vanglas istunud abikaasa ja kaasosalise Pille Hanni memuaarset teost “Ma armastasin kiskjat”, Eesti Ekspressi Kirjastus 2008 – no on ikka jõledus ja totrus. Ei mingit stiili, glamuuri ega peenenenud maitset. Jälk. Selline on kannibalism tegelikult.
Mina igal juhul ei kavatse ära süüa ühtegi kommunisti, ausatest inimestest rääkimata. Teil ka ei soovita, kaksteist aastat betooni peal konutada ei ole kuigi lõbus. Kommunistid aga on tapnud inimesi sadade miljonite kaupa ja mingit eetikat, südametunnistust või loogilist mõtlemist ei ole neilt oodata, küll aga igasuguseid hirmutegusid. Seega teeb iga pooletoobine vasakagitatsioon ettevaatlikuks.
Orbani jutust saan ma aru, aga satanistliku kannibali kommunistlikust kokakunstist ei saa ega tahagi aru saada. Muidugi ei või iial teada, mida elu toob. Paistab, et toiduainetetööstus on löögi all ja üksi sel aastal olevat Ameerikas põlema läinud mitusada hiiglaslikku, sageli meie väiksemate linnade suurust toiduainete töötlemise ettevõtet. Tavaliselt põlevat aastas maha ehk viis tükki.
Keegi valmistab lihakombinaate maha põletades pinnast ette, keegi kirjutab komulehes mesimagusat inimliha söömise juttu, keegi toimetab, keegi rahastab ja müüb lehte reklaami, keegi kindlasti ka loeb ja usub ja asub esimesel võimalusel tegutsema. Enne sõda oli Eestis mitusada kommunistlikku terroristi. Kes teab, ehk on täna meie hulgas ka paarsada punakannibali?
Kui inimesed usuvad kliimaparanoiat, usuvad, et kahtlane ja eksperimentaalne geeniravi neid aitab, usuvad, et rahapesuvalitsus on väärt riiki juhtima ja et lapsed tuleb koolis pervodeks õpetada, miks nad ei peaks siis ka kannibalismist vaimustusse sattuma? Kannibalismi edendavad ju samad ülikoolid, lehed ja organisatsioonid, kes ajavad muid kommunistlikke jutujunne suust välja.
Tõejärgne vaimne maastik või väga vabalt olla kannibalismi eelne tühermaa. Miks ei võiks jõuk psühhopaatilisi ülirikaid, kes korraldavad sõdu, mässe, riigipöördeid, inimkaubandust, salamõrvu ja majanduskriise edendada ka inimsöömist? Miks ei. Ükaski patt, kuritegu ja ilgus ei ole neile raiskadele võõras.
Kes võib käsi südamel vanduda, et miljardärid ei joo süütute laste verd? Õnneks on ka muid ebateaduslikke seisukohti peale satanismi, näiteks nõid Vanga ennustas aastaks 2022 Siberist algavat kohutavat katku ja üleüldist näljahäda nagu ka ka kosmosetulnukate rünnakut. Tema ennustuste täitumiseks on veel tubli viis kuud. Siiani on niivõrd kuivõrd kümnesse läinud ainult virtuaalreaalsuse ettekuulutus.
Mina näiteks kannibalismi enusiastidega ei suhtle, nii nagu mul ei ole midagi rääkida kliimaklounide, feministide, sooväärastajate ja riigireeturitega. Igasugune totrus tuleb oma inforuumist välja lülitada – aaa, sina ajad seda omu, Vanasoorose ja immigratsiooni asja, selge, mina sinuga mingeid asju ei aja, kõik.
Tilk tilga järel õõnestab kivi, ka propaganda jätab oma jälje. Kui sa ei taha, et sinust ja sinu lastest saavad kommunistid ja koguni kannibalid ehk nende tervislik toit, siis vali Sven Sildnik riigikokku. Vali elu! Surmakultuse ja pimedusejüngrid on asunud uuele rünnakule – sihikul on sinu liha. Tunned sa ennast taldrikul mugavalt?
( : ) kivisildnik
Pärnus 30.07.2022