15.08.2021
(:) kivisildnik
Üks mainekas Briti matusebüroo uuris kunagi, millised on kohalike elanike eelistatuimad matuselaulud ehk siis heliteosed, mida esitatakse kallite kadunukeste ärasaatmisel. Ülekaalukalt tuli võitjaks Frank Sinatra kongeniaalne “My Way” (“Minu tee”), üllatuslikult pakkus vanameistrile arvestatavat konkurentsi tänaseks ilmselt juba unustatud poistebändi Westlife lorilaul “You Raise Me Up” (“Sa äratad mu üles”).
Juhul kui inimesed surevad, on kombeks midagi kardinaalset ette võtta: panna lehte kuulutus, katta peolaud ja pühkida pisaraid või esitada lähedaste levimuusika igihaljaid hitte. Kui lisada omalt poolt veel pitsike teravat, siis võik loetelu ammendavaks pidada. Tänavu on Eesti inimesed hakanud vilkamalt surema kui mullu.
Ühed ütlevad, et see on mingist viirusest, teised, et mingist mürgisest vahhiinist, kolmandad raiuvad nagu rauda, et rahvas vananeb ja kunagi peavad ka vanad minema, eks ta ole. Mina olen teadagi lamemaalane ja usun ainult kõige jubedamaid vandenõuteooriaid ja rahale sülitavaid kahjuritest teadlasi. Esialgu selle eest veel koonduslaagrisse ei panda.
Ükskõik kui autoriteetsele teadlasele ja allikale ma ka ei viitaks, olgu selleks või mõni glabalistide punaleht, ikka leidub neid, kes ei usu ja hakkavad eidelikult sõimama. Kindel usk ja vääramatud põhimõtted on mulle igati sümpaatsed, aga ma ei jäta neid kunagi proovile panemata. Käesolevaga pöördun ma kõigi lugejate poole, kes ei usu, et geeniväänajate ja depopulistide vahhiin nad ära tapab või vigaseks teeb.
Ma olen nõus sellega, et ajalehti ja teadlasi, eriti arste, ei saa pimesi uskuda. Kuid marksistidel oli selles mõttes õigus, et praktika on tõe kriteerium. Kui keegi sureb vahhineerimise tagajärjel, siis on minul õigus, kui aga keegi ei sure selle julma ning vastutustundetu eksperimendi käigus, siis on õigus Kaja Kallasel ja Tanel Kiigel.
Ma teen sellise pakkumise, kui keegi on veendunud, et ta jääb vahhineerimise ja geenimuteerimise järel ellu, siis torgaku mind oma testamenti, sellise klausliga, et kui ta sureb vahhiini toimel või kaotab töövõime kasvõi osaliselt, siis pärin ma tema vara. Ega ma kogu porukat ei tahagi, seaduse järgi läheb midagi ka lähedastele või kuidagi nii. Aga ka pärijad on tõenäoliselt vahhineeritud, nii et vahet pole.
Paranoilise vandenõuteoreetikuna kahtlustan ma, et varsti hakatakse veel rohkem surema. Meil Pärnus on selle aasta matusetoetused juba ammu läbi löödud. Fakt. Seega on mõtet viimase tahte vormistamisega nii ehk teisiti tegeleda, ega ta tükki küljest võta. Miks ma lihtsameelsete vara endale tahan krabada? Mida ma selle meeletu nutsuga teen?
Esiteks kavatsen ma raha taas käibele lasta ja tõsta sellega kokkuvarisevat majandust ning luua töökohti, ühesõnaga hakkan veelgi meeletumalt priiskama ja luban, et korraldan hullumeelse matuseorgia. Kõik natsid, kliimaeitajad ja lamemaalsed on kutsutud. Mõistagi toimuvad need kadunukeste austamise lukulluslikud pidustused Euroopa väärtusi silmas pidades ja muinasrooma pärandit väärtustades. Teadvuse kaotuseni.
Võimalusel ostan ma ära laululava ja nimetan selle ehituse mõrvatute auks Leinakaareks ja värvin ta üleni mustaks. Geeniväänajatelt tellin mustade lehtedega leinakase ja pigimusta murusordi. Saab lõpuks olema üks normaalne peopaik. Must kadakas püksi. Vanad eestlased ohverdasid musti loomi, veel lähiminevikus viidi nelja tee ristile must kass ja…
Ma arvan, et on eetiline mälestada massimõrvade ja inimsusevastaste kuritööde ohvreid. Süstimine ei tohi korduda, ühtki süstijat ei unustata, ühtegi süstitut ei andestata. Iga mõrv loeb. Kindlasti kirjutan ma ka massimõrva ohvrite mälestuseks mõned raamatud ja see ei ole odav töö. Ma olen ikkagi fenomenaalne menuautor, üht mu lugu lugesid siin äsja 44 350 isikut korraga, ja mõne minuti pärast järgmised 44 000 jne jne.
Aga ma luban, et kui mul õnnestub tuvastada mõni menukam eesti kirjanik, siis ma palkan ta silmagi pilgutamata seda vastutusrikast mälestusteoste sarja kokku vorpima. Rahas pole küsimus. Projekt on väärikas ja selle teostaja peab olema parim. Hukkunud on seda väärt. Kahjuks ei saa kadunukese mälestuse hoidmist usaldada riigile. Riik on ise käesoleva verise väljaheite kokku keeranud ning eitab inimsusevastast roima. Närused kaabakad.
Hea kombe kohaselt ei koosta matusekõnet mõrvar ega tema kaasosalised, nii need asjad lihtsalt ei käi. Mina olen alati üritanud inimesi elus hoida, olen võidelnud väliskapitali, kolonialismi, kultuuriimperialismi, laste kohitsemise ja mürgi süstimise vastu. Meeldib see teile või mitte, mingi mõrtsukas ja orjapidamise apologeet ma ei ole. Süda lihtsalt ei luba.
Nii et kindlausulised süstijad, torgake mind testamenti. Kui teil on õigus, ei kaota te midagi, kui mul on õigus, ei võida ka mina kuigi palju. Märgatav osa sellest hiigelvarandusest läheb siiski massimõrva ohvrite mälestuse jäädvustamiseks. Luban kindlalt, et ma ei võta endale rohkem kui globalistlike heategevusfondide haldurid. Kuidagi saab hakkama, peab saama.
Ma muidugi ei ole mürgisüstimise ja geenirüvetamise ja planeedi depopulistliku saneerimise ekspert, kuid ajalugu tõestab veenvalt, et kõik uued ja suured planeedi päästmise ja ühiskonna harvendamise ideed ei õnnestu kaugeltki mitte. Kommunistid tegid Gulagi, maoistid tapsid sada miljonit, Pol Pot andis ka oma panuse, kehvik nagu ta oli – ikka ei tulnud midagi head sellest kõigest, ehkki inimesed pingutasid nii et soolejupp tagant väljas.
Juhin tähelepanu sellele, et kui ikkagi ei lähe õnneks, kui ei suju plaanikohaselt, kui keegi jääb ellu, keegi hakkab koguni vastu või kukub süsteem iseenese lolluse raskuse all kokku, siis ehk läheb mõni sooneutraalne globalist kohtu alla või mõistetakse kasvõi ajalehes üldsõnaliselt hukka nagu meie küüditajad, hävituspataljoni mõrtsukad ja muud veriste kätega masuurikad.
Just sellepärast pange mind oma testamenti, siis saate pärast uurijatele öelda, et teie aimasite juba siis ette, et teie ei olnud poolt, et teie õõnestasite algusest peale süsteemi seestpoolt ja tahtsite, et inimesed jääksid ellu, mitte ei sureks ära. Elu oli teile püha, te olite ometigi inimesed, ohverdasite kohviostu loa eest oma lapsed, aga eesti rahvas oli teile südame külge kasvanud jne. Ehk teid mõistetakse õigeks, sajaprotsendilist garantiid ei anna tänapäeval isegi elukindlustuspoliis, aga maksab üritada. Tagala kindlustamine ei ole kunagi kurjast.
(:) kivisildnik
Pärnus
15.08. 2021