Valitsused, aktivistid, ajakirjanikud ja ettevõtted on õppinud, et hirmunud inimesi on kergem mõjutada, kirjutab Fox Newsi toimetaja Dan Gainor. Seda lugu peaksid lugema eriti just Eesti kliima-, soo- ja muudes “ärevustes” noored.
“Meedia on otsustanud meile sisendada, et inimkond seisab silmitsi hukatusega. Väljend „tehisintellekti apokalüpsis” ilmub arvukatel uudistesaitidel Reutersist The Economistini. Teised väljaanded on valinud „tehisintellekti maailmalõpu” või muud väljendid, mis näevad välja nagu oleksid pärit Ilmutusraamatust.
Viimase 50 aasta jooksul on inimmkond näinud arvukalt apokalüptlisi ennustusi, mis muutuvad hirmutamiskampaaniateks. Teeme kokkuvõtte: tapjamesilased (vähemalt see tõi meile klassikalist John Belushi huumorit saates “Saturday Night Live”), seejärel mõrvarherilased, nende uuem versioon. Supervulkaanid ehk maavärin, mis uputab California merre. Hüdrofrakkimine, meteoorid, pandeemiad, majanduse kokkuvarisemine, tulnukad ja palju muud.
Meedia armastab eriti ilmastikuga seotud lugusid, sest need on head aastaringselt. Meil on olnud globaalne jahenemine (1970. aastatel), globaalne soojenemine või Al Gore’ist inspireeritud versioon nimega „kliimamuutus“. See on hea, ükskõik mis ka ei juhtuks…
Minge tagasi 19. sajandi lõppu, kui ajakirjandus hoiatas globaalse jahenemise eest. Seejärel hoiatas see 1930. aastatel tolmukausi ajal soojenemise eest. Seejärel tõi külm sõda meile jahenemise ja nii edasi.
1975. aasta New York Timesi artiklis hoiatati: „Teadlased arutlevad, miks maailma kliima muutub: suur jahenemine, mida peetakse laialdaselt vältimatuks.“
Meil oli isegi reostus, DDT ja osooniauk. Ükski neist ei jõua nüüd uudistesse eriti, sest oleme edasi liikunud teiste ajakohaste kriiside juurde.
Need meist, kes meediat jälgivad, on selle kõigega harjunud. See kõik tuleb hirmutööstuskompleksist. See on segu valitsustest, vabaühendustest, poliitikutest, aktivistidest, ajakirjanikest ja äriinimestest, kes tahavad meid kõiki hirmutada.
Sest hirmunud inimesed ei tee seda, mida meie ise tahame. Meie teeme seda, mida nemad tahavad. Ja nad ei taha, et me samal ajal küsimusi esitaksime.
Toeta eesmärki! Toeta teemat! Kas sa ei hooli ______? Kuidas sa julged?
See viimane väljend on tuttav. „Rootsi teismeline aktivist Greta Thunberg,” nagu teda mõnikord kirjeldatakse, tegi selle populaarseks. Keegi ei kehasta hirmupaanika paindlikku olemust paremini kui tema. Ta ilmus välja oma kodumaal kliimamuutuste vastu protesteerides. Ta noomis ÜRO kliimatippkohtumist kuulsalt tsitaadiga: „Kuidas te julgete?”
Siis, kui see uudistest kadus, võttis ta ette projekti „Vaba Palestiina“, esinedes isegi ühel Gazasse suunduval võltslaevade flotillil ja rünnates Iisraeli ning kõiki, kes temaga ei nõustu. Pidage meeles, ta hakkab varsti tehisintellekti üle virisema.
Kui oled vasakpoolne aktivist, pead oma nime uudistes kajastama, olenemata sellest, milline protest parasjagu on.
Pole isegi oluline, kas põhjus on reaalne. Vaadake meie pidevalt muutuvat kliimat. Ajakirjandus on oma õiguses globaalse soojenemise osas nii veendunud, et ei kajasta, kui see eksib.
See algas aastal 2006, umbes endise asepresidendi Gore’i filmi „ Ebamugav tõde ” ilmudes. Kakskümmend aastat hiljem oleme ikka veel elus … ebamugavalt.
Hirmutööstuskompleksi liikmete jaoks on see tasakaalutus igapäevane nähtus, liikudes ühest hirmu tekitavast katastroofist teise. Ja kui sa sellega kaasa ei lähe, oled sa „eitaja“.
Ometi kirjutas isegi New York Times mais: „Miks teadlased loobusid enam kui kümme aastat kasutatud süngestsenaariumi prognoosist.“ Selgus, et väited olid liialdatud.
„Hirmu seisundis“ põhjustavad keskkonnaäärmuslased katastroofe ja süüdistavad neis kliimamuutusi.
Üks hea tsitaat: “„Tööstusriigid pakuvad oma kodanikele enneolematut turvalisust, tervist ja mugavust. Keskmine eluiga on viimase sajandi jooksul pikenenud viiekümne protsendi võrra. Ometi elavad tänapäeva inimesed äärmises hirmus. Nad kardavad tulnukaid, haigusi, kuritegevust, keskkonda. Nad kardavad kodusid, kus nad elavad, toitu, mida nad söövad, ja neid ümbritsevat tehnoloogiat.“
Muidugi, osaliselt võib selles süüdistada meedia kalduvust järgida põhimõtet „Kui see veritseb, siis see müüb.“ Aga see on halb, kui meie teadust – tehisintellekti, kliima, robotite ja muu kohta – juhib ulme.
Ulmekirjanikuna rääkides, jätke see meie hooleks. Teie ostate meie raamatuid, et saaksime teid põnevile, lõbusaks ja jah, isegi hirmunuks muuta. Aga see pole ajakirjanduse töö.
Pidage seda meeles, kui järgmine kord maailmalõpust loete.”
Allikas: Climate Change Dispatch