Suur osa maailmast oli optimistlik pärast seda, kui rahukokkulepe lõpetas Lähis-Ida kuude kaupa kestnud konflikti, mis oli häirinud ülemaailmset naftakaubandust. Kuid rahu selles piirkonnas on pikka aega olnud ebakindel küsimus ja kui kaua see kestab, võib vaid oletada. Sellegipoolest on optimismiks ka teisi põhjuseid, mis ei sõltu geopoliitika kapriisidest.
Ebatäiuslik maailm, mis on parem kui kunagi varem
Viimased kaks aastakümmet on meedia kajastanud „ kliimakriisi “ veendumusega, mis pidas teisitimõtlemist hullumeelseks, kui mitte ebamoraalseks.
Ometi toovad needsamad atmosfäärimuutused, mille pärast raportöörid eelseisva hukatuse pärast hüperventileerisid, tegelikult mõõdetavat kasu.
Ajalugu ja tõendid ignoreeriti
Suuremal osal inimkonna eksistentsiajast valitses igapäevaelu ilm. Külm talv või halb saak võis terve küla minema pühkida. Nakkushaigused levisid kogukondades kontrollimatult.
Vaktsiine ega antibiootikume polnud ning toidu ja ressursside pikkade vahemaade taha transportimise võimalused olid väga piiratud. Energiale ligipääs piirdus lihaste, puidu ja vähese tuule- või veeenergiaga. Paljudes piirkondades oli eluiga umbes 30 aastat.
Võrrelge seda 21. sajandiga. Ülemaailmne oodatav eluiga on viimase kahe sajandi jooksul enam kui kahekordistunud, ulatudes üle 70 aasta. See oli kujuteldamatu 19. sajandil, kui Maa oli veidi jahedam, kuid igapäevaelu oli palju karmim.
Toiduga varustatus elaniku kohta on märkimisväärselt tõusnud, samal ajal kui rahvaarv on hüppeliselt kasvanud. Valgu kättesaadavus on suurenenud umbes kolmandiku võrra. Alatoitumuse määr on langenud isegi siis, kui maailma rahvastikule on lisandunud miljardeid inimesi.
Maa ei ole habras planeet, mis on kokkuvarisemise äärel. Selle asemel on selle domineeriv liik õppinud tootma rohkem toitu väiksemal maal, osaliselt seetõttu, et põllukultuurid kasvavad kiiremini ja annavad rohkem puuvilju, teravilja ja köögivilju. See küllus on tänapäevase agronoomia, kasuliku soojuse ja tööstuslike süsinikdioksiidi (CO2) heitkogustega rikastatud õhu tulemus.
Jah, atmosfääri suurenenud CO2 toimib taimedele tasuta väetisena. See väide tunnistab põhiteadust: taimed vajavad CO2, vett ja päikesevalgust. Satelliidivaatlused viimastel aastakümnetel näitavad mõõdetavat „globaalset rohelust“, kus taimestiku tihedus suureneb paljudes piirkondades, sealhulgas Indias ja Hiinas, mis on kaks kõige rahvarohkemat riiki.
Loodusõnnetused on veel üks teema, mis pälvib hüsteeria piirimaile ulatuvat uudistekajastust, samas kui vaikne edasiminek elu kaitsmisel tehnoloogia ja inseneriteaduse abil jääb märkamatuks. Loodusõnnetuste tagajärjel hukkunute arv on kümnendite jooksul kiiresti vähenenud.
Samamoodi tappis ohtlik vesi minevikus kõhulahtisuse ja muude nakkuste tagajärjel tohutul hulgal inimesi. Halva vee põhjustatud surmade osakaal on dramaatiliselt langenud, nagu ka vastavad suremusmäärad. Samuti on märkimisväärselt langenud nakkushaigustesse suremus.
Meedia keskendub lõputult suvistele kuumalainetele, jättes samal ajal tahtlikult tähelepanuta palju surmavama külmaohu. Põhjalik uuring temperatuurist tingitud surmajuhtumite kohta näitab, et külmaga seotud suremus on peaaegu igas piirkonnas suurem kui kuumaga seotud surmajuhtumid.
Samuti on üllatav, et avalikkuse poolt tunnustatakse harva lugematute loomadepopulatsioonide taastumist.
India tiigrite populatsioon on enam kui kahekordistunud ja ületab nüüd 3600 isendit, mis moodustab umbes kolmveerandi kogu maailma tiigrite arvust.
Küürvaalade populatsioon, mis kunagi vähenes enam kui 95%, on jõudsalt taastunud ning mitmed erinevad populatsioonisegmendid on nüüdseks võrdsustunud aegadega enne vaalaküttimise algust.
Jääkarude arvukus maailmas on 23 000–26 000, kusjuures mitmed alampopulatsioonid on stabiilsed või suurenemas pärast seda, kui suur jahipidamissurve leevenes.
Otsi suuremat pilti
Pilt maailmast, mis kihutab kokkuvarisemise poole, on vastuolus nende suundumustega: pikem eluiga, rohkem toitu, märkimisväärne eluslooduse taastumine ning vähem surmajuhtumeid nakkushaiguste, saastunud vee ja loodusõnnetuste tagajärjel.
Kliimamuutustega kaasneb ka lugu inimeste kohanemisest, mida toetavad külluslikud energiaallikad, tehnoloogia, mõõdukalt soojem kliima ja CO2-rikastatud taimede kasv.
Õiglase mõtlemisega vaatleja küsiks, miks see lugu peavoolu uudiste kajastusest suures osas puudub.
Kuigi see pole utoopia, iseloomustavad 2026. aasta maailma inimkonna õitsengu tingimused, mis on paremad kui kunagi varem – puhtam, tervem, paremini toidetud ja turvalisem kui kunagi varem.
Allikas: Climate Change Dispatch
Hoiatus: nn kolmas osapool ehk kliimanarratiivi toetav tsensuuriaparaat sotsiaalmeedias kuulutab selle loo tõenäoliseks valeks või eksitavaks.
Täiendatud:
Värske dokumentaalfilm „Planeet ei põle“ keskendub aga meie lähiminevikule, tänapäevase kliimaalarmismi tagamaadele ning selle raames esitatud valeväidetele. Iseenesest võiks ju neile mitte tähelepanu pöörata, kui nende egiidi all ei viidaks ellu maailma päästvat rohepööret, sh „suurt energiaüleminekut“.
Väga kuumadele 1930. aastatele järgnes 1945–1976 ülemaailmne temperatuuri langus ning 1970. aastatel räägiti USAs, et kliima jaheneb katastroofiliselt, sest fossiilkütuste põletamisel paiskub õhku saastet, mis varjutab päikese. Inimesi hirmutati jääaja narratiiviga, kuidas arktilised külmad õhumassid ja selle tõttu tekkiv igilumi võivad muuta suure osa Maakerast polaarkõrbeks. Kui 1980. aastatel algas jahtumise asemel soojenemine, põhjendati seda inimtekkelise CO2 ja kasvuhooneefektiga.
Seega kohandati narratiiv kliima muutumisele sobivaks. Jääaja kuulutajatest said ühtäkki ülekuumenemispaanika külvajad. 1988. aastal USA Kongressi ees esinenud dr James Hansen ennustas samal aastal, et New York jääb vee alla juba 20–30 aasta pärast (ehk 2008–2018).
Allikas: MTÜ Looduse ja Inimeste Eest