Läänelikku kliimavõitlust peetakse üldjuhul mugavustsoonist abstraktse CO2 vastu võideldes ja majandusi laostades, samas kui üldine areng annab Maa kliimale jätkuvalt hoope – ega siis soid läbiv Rail Baltic ka hästi mõju.
Tallinna Veerenni kvartalisse on näiteks püstitatud Maardu kütusemahuteid meenutavad büroohooned, millel on peegeldavad välispinnad – kui inimene satub päikesepeegelduse sisse, on soojus füüsiliselt tuntav isegi oktoobris, rääkimata südasuvistest kõrgetest temperatuuridest.
Kui Kaks Kanget ehk Teet Margna ja Kristjan Jaapanis käisid, tutvustasid nad sealsetes suurlinnades levinud viisi, kuidas need peegeldavad pinnad taimestikuga kaetakse, sest muidu kütavad kõrghooned linna mikrokliima ülikuumaks. Eestis see probleem nii suur vast pole, aga ega sellega ka tegelda.
Küll aga lisab üha laienev Tallinn valgusreostust, nagu kõik linnastud ja virmaliste nägemisest pealinnas võib vaid unistada.
Tänavu rabade päeval rääkis kliimaminister Kristen Michal sellest, kuidas Eestis soid taastatavat, aga samas käib siinmail hoogne metsamaade kraavitamine, mis maid hoopis kuivendab.
Eestis propageeritakse suuri tuuleparke, aga samas on Norras just skandaal sellest, et Foseni tuulepargid rikuvad saamide põdrakarjamaid. Kuhu ka ei vaataks, kliimavõitlusel paistavad ikka saba ja sarved välja.
Vanematel põlvkondadel on deja vu Gorbatšovi kuivast seadusest tänapäevases kuues.
Jüri Kukk, toimetaja