„Selline mulje jäi eileõhtusest diskussioonisaatest Eesti TV-s, kus Johannes Tralla saatejuhina langetas ühe osapoole suhtes süüdimõistva otsuse juba stuudiosse sammudes – rahvahääletus on ühiskonda lõhestav.
Järg tuli sama urinaga – küsimus erakondade esindajatele tuli sellise sõnastuse ja tonaalsusega, millest jäänud mingit kahtlust, et oodatakse süüdimõistvat otsust. Teemaks ikka Mailis Repsi korruptiivne tegevus. Ja vastused tulidki ettevaatlikult laveerivad, sest Repsi selgesõnaline kaitsja oleks külge saanud räuskaja märgi.
Paratamatult meenus stseen Anatoli Rõbakovi raamatust „Arbati lapsed”, kus sobimatu sõnakasutuse eest asumisele saadetud mees asus parandama üht masinat, see ei hakanud tööle ja head tahet üles näidanud riigialam sai kaela kahjurluse süüdistuse.
Milles on tegelikult vastuolu? Aga selles, et süsteemis, kus inimestele oli määratud objekti roll, käitus ta kohusetundliku subjektina. Ükski heategu ei jää karistamata…
Aastaid tagasi sai üks politseinik surma kurjategija Romeo Kalda kinnipidamisel. Tema kohus ei olnud tegelikult selles olukorras sekkuda, aga ta sai raadio teel teada toimuvast operatsioonist ja kiirustas appi. Kas ta oleks seda teinud, kui oleks saanud eelmisel päeval noomituse selle eest, et käis ametiautoga poest süüa ostmas?
Politseijuht Robert Andropov lasti kunagi ametist lahti selle eest, et ametiauto sõidutas tema vanemaid. Kas sellise või teise erahuvisid rangelt karistava süsteemi juures hakkab ta enam kuriteosse sekkuma ajal, kui tal vormi seljas ei ole?
Arvan, et temas asuks võitlusse kaks vastandit: südametunnistusega politseinik, subjekt ja reeglitesse surutud ametnik kui objekt. Ja möödunu meenutamine sunnib teda käituma pigem nagu miilitsakoer legendaarset filmist „Minu juurde, muhtar! – käsku pole, pole minu asi …
Täpselt sama noot käis läbi Mailis Repsi jutust, kui Õhtulehe valvekoerad ta oma piiramisrõngasse võtsid – okei, edaspidi 16.30 tööl lõpp ja kogu lugu. Puhkepäeviti ammugi mitte mingit tööd, katkugu koolijuhid oma peast koroonakriisis karvu palju tahavad – nagu küla koerale, nõnda koer külale. See oli nüüd minu loogiline edasiarendus.
Probleem on selles, et meedia ei peaks ennast üldse võrdlema valvekoeraga. Koer ju tööta informatsiooniga, tema lõriseb selle käsu järgi, kelle mollist ta sööb. On võimatu mitte näha seoseid sellesama J. Tralla lähetamissaadete interviueeritavate hoiakutes ja lõputiitrites justkui kausi äärt kaunistavates tähtedes – makstud Euroopa Liidu poolt.
Agressiivne urin on saanud Eesti televisioonis nagu obligatoorseks – isegi ühte kadunud staar-telemeest häiris väga, et stuudios hakkasid inimesed äkki rääkima viisakalt. Nagu hüüdis Othello – verd, Jago, verd! Mitte mingeid intellektuaalide vestlusi, dialoog peab välja nägema nagu ühel pool lauda istuks altkulmu põrnitsev prokurör ja teisel pool süüalune.
Repsi asjas ei kohanud ma ajakirjanduse poolt ainsatki viidet probleemi taustale, põhimõttelisele dilemmale lapsed või karjäär, mis oli tabavat kokku võetud Postimehe 14. novembri artiklis „Noored unistavad heast tööst ja kodust, mitte lasterohkusest.”
Esikohal karjäär ja lapsed kaheksandal. Iive on aastaid negatiivne ja karta on et tüürib sinnapoole, kus on sotside Soome – 1,41 last naise kohta. Rahvuse eluspüsimiseks on teatavasti alampiir 2,1. Või pöörame pilgu Euroopa Liidu majaka, Saksamaa poole – iive miinus 160 000 inimest aastas. Iga kolme aastaga sureks ilma immigrantide sissevooluta Tallinna – suurune linna. Kas me seda tahamegi?
Mitu noort tegid selle Mailis Repsi lintšimise käigus otsuse – loll olid, et nii palju lapsi sünnitasid, minul ei saa olema ühtegi?
Siiski, kui ma ei eksi, siis eksminister Urve Palo oli see, kes ütles – autojuht peaks olema ministri abi. Ükskõik siis, kuidas see rahaline pool korraldataks.
Meie eesmärk ei ole ju hääbumine vastastikuse kõrinärimise saatel.“
Hillar Viks