06.03.2023
Eesti ärasöömine
Kui ma nägin oma silmaga Eesti kaarti, mis ühe hetkega muutus sinisest kollaseks, siis sain aru, et eestlastel polnud võimalustki. Jah, see on igasuguse loogika, terve mõistuse ja ratsionaalse aju seisukohalt selge, et sedelihääletajate ja e-hääletajate meelsuse vahe ei saa olla lausa mitmekordne, aga me ei saa seda kontrollida.
E-kontrollijad oleksid ju samast salgast, nagu e-loendajadki. Ja kohtumõistjad on samast leerist e-kontrollijatega. Peavoolumeedia, eriteenistused, kollase omandimärgiga ettevõtted, ringkäendus – reformierakond lihtsalt laiendas kogu riigile Edgar Savisaare ühe linna ärastamise mudelit. Savisaar tahtis seda teha ise, aga ei jõudnud. Ja Eesti Panga valitseja ja massooni baas on Savisaaregi omast võimsam, varalahkunud prillikivi pidi FSB kassiirilt Jakuninilt raha alandlikult lunima. Reformierakond ei luni, reformierakond võtab.
Kui eestlased ei saa aru, kuidas neid tõmmati tillist, siis äkki las elavadki õndsas teadmatuses? Sest nagu ütlevad venelased, ilmselt ka putinistide poolt massiliselt hääletanud venekeelsed EV kodanikud, „on õnnis see, kes usub“.
Probleem on ilmselt selles, et mis kasu tillist, kui kerad puuduvad. See, et anti tohutult palju hääli Kaja Kallasele, on mõistetav: ta on kena ja sõnaosav eesti naine. Mis teenete eest anti aga mandaat naisele, kes oskab natuke laulda, näitas pruudikleidis keskmist näppu ja andis andeks mehele, kes troopikaööl tahtis külmkappide vahel jõuga võtta mingit asiaati, ei saa ma aru. Mu pähe ei mahu, kuidas 2639 inimhinge said hääletada laste palja jalgevahet pildistanud tegelase poolt. Äkki tasuks kontrollida nende kompuutreid, sest erinevalt sedelitel hääletajatest ei ole e-hääletamine anonüümne ja kõiki saab tuvastada nimeliselt. Selleks tuleb lihtsalt rikkuda pihisaladust, mida teevad isegi vaimulikud, kui nendele külla tuleb FSB.
Ja eestlaste eest ei kostnud ka nende staarid ja staarikesed. Sel ajal kui presidendi vastuvõtul jorises laval liberist narkomaan, istus kusagil vaikselt meie rahvalaulik Tõnis Mägi, kes alguses sütitas küll eestlasi oma pöördumiste ja meeleavaldustel laulmisega, aga siis, kui läks löömaks ja tema poolt emotsionaalselt ülesköetud eestlasi hakkasid purema politseikoerad, kadus kuhugi võssa, nagu omal ajal Rootsi. Eestlaseks-olen-ja-eestlaseks-jään Ivo Linnast on aga ammu saanud tühjade südamete ööbik.
Nüüd avastasin tõsiasja, et endine respublikaan ja riigikogu asendusliige Siiri Sisask, kelle laul „Mis maa see on“ kõlas isegi laulupeol, kandideeris nüüd Eesti 200 nimekirjas. Ilmselt sai lõpuks aru, mis maa see siin on. Paraku ei saa ta jätkata praktikat, kui Eesti parlament töötab, aga ta ise tuuritab kusagil Kagu-Aasias.
Seda lünka täidab nüüd proua Lehtme, kes on tubli Ukraina abistaja, kuid võiks siis kandideerida sealsesse Ülemraadasse. Kui tema käest küsiti, kuidas selle Riigikogu tööga jääb, ütles ta, et pani tingimuseks, et saab Ukrainas jätkata.
Kõik panevad rahvale mingeid tingimusi – üks seda, et ei pea üldse minema sinna, kuhu valitakse, ja teine – et töötab Riigikogus osalise aja, mitte aga osalise palgaga. Ja kodanikud annavad mõlemale tuhandeid hääli. Oleks taksojuht Repinski, oleks tedagi tagasi valitud. Ta ju nägi nii šikk välja presidendi vastuvõtul.
Aga nüüd, kui Riigikokku valiti perearstist Mengele ja laibavedajast kult, on kõik niikuinii p….s. Varsti hakatakse meie lapsi püüdma lausa tänaval ümberlõikamise eesmärgil.
Utreerin küll, aga hakkan nüüd tõsiselt mõtlema oma pere- ja enesekaitse peale.
Ivan Makarov