11.07.2021
Kohtusüsteemi töö ongi paraku selline, kus ei valitse rõõm, sallivus ja üksteisemõistmine. Pilt on illustratiivne.
Kohtutäiturite nimetus kõlab paljude inimeste kõrvus halvasti – siinjuures peab täpsustama, et nendega kokkupuutunutel, kellest mitte kõik pole nende külaskäikudes süüdi, on sageli põhjust neist halvasti mõelda.
Nimelt valitses taasiseseisvunud Eestis pikka aega olukord, kus kohtutäiturid arestisid võlgnikel kogu konto, jätmata neile sentigi elamisraha. Alles palju aega hiljem sekkusid õigusbürood, kes tegid rahatuks jäetud võlgnikele selgeks, et päris söögirahata neid jätta ei tohi.
Mõistagi on paljud võlgnikud ise endale kehva olukorra tekitanud ja enamik kohtutäitureid teeb oma tööd ausalt, aga see arvamus, et pärast kohtutäiturit jääb maha põlenud maa, pole laest võetud.
Juuni alguses tegi kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda ettepaneku võtta kohtutäiturid senisest tugevama kaitse alla. Koda pakkus välja, et kohtutäiturite solvamise eest võiks inimesi karistada kuni 1200-eurose trahvi või arestiga.
Neljapäeval saadetud vastuses taunis justiitsministeeriumi asekantsler Markus Kärner kohtutäiturite solvamist. Samas märkis ta, et ministeeriumi hinnangul ei aita selle vastu süüteomenetlus. Kärner lisas, et kui kohtutäitur tunneb end solvatuna, võib ta solvaja vastu tsiviilkohtus hagi esitada.
Kohtutäiturite solvamise kriminaliseerimine oleks üks osake solvumisühiskonna väljakujundamisest ja vaenukõneseadustele tee sillutamisest – ühiskond ei saa endale lubada massikaristamist solvumiste alusel.
Niigi kõlavad juba jutud, nagu oleks peaministri kritiseerimine Riigikogus töökiusamine ning kurikuulus advokaat Robert Sarv nõuab raha kõigilt kriitikutelt, et anda neile, kelle õrn hingeke ei kannata kriitikat välja.
Solvumiste ja solvamiste nimel raha väljapressimine on Eesti ühiskonnas juba tavapäraseks muutumas. Kui nüüd ka kohtutäiturid saavad õiguse inimestel, kellel on nagunii jamad kaelas ja raha läinud, veel lisaks 1200 eurot välja nõuda, siis riivab see küll ühiskonna õiglustunnet kõvasti.
Kohtutäituri amet on paraku selline, kus tuleb ka inimesi tänavale tõsta ja sellises ametis ei saa õrnahingelised tööd teha. Maailm on karm koht ja tööd valides tuleb sellega arvestada.
Muide, ka sõna “inkasso” ajab absoluutsel enamusel Eesti ühiskonnast hirmujudinad peale, sõltumata sellest, kas endal on selle röövimisviisiga tegemist teha tulnud või mitte. Olid ajad, mil firmad ja ettevõtjad andsid juba esimese maksehäire peale võla, sageli ka pisikese (prügiveoarve jms), väljanõudmise õiguse inkassofirmadele, kes röövisid võlgnikul mitu nahka seljast, tegutsedes otseselt maffia moel. Nii et usaldamatus selle süsteemi peale on tekkinud džunglikapitalismi ajast, mil valitses tugevama õigus.