12.07.2024
Vihakõneseadust nõudva Inimõiguste keskuse loogika järgi on see “õige” vihaõhutus ja nad on nüüd nördinud, et sõnavabaduse piiramine tabas nende seltskonda. Pilt on illustratiivne.
On juba ammu selge, et vihakõneseadust ning teisi sõna- ja südametunnistusevabaduse piiranguid nõuavad ennekõike vasakpoolsed ja pseudoliberaalid ja seda ennekõike põhjusel, et nemad on ülemaailmsetes (ÜRO) ja piirkondlikes struktuurides (EL, jt) selgelt üleesindatud ning loodavad suunata piirangud ennekõike oma oponentide vastu. Nii naudivad nad üldjuhul seda, et nende propaganda tsensuuri alla ei lähe, konservatiivide oma aga küll. Kui aga piirangud tabavad vasakleeri, on kohe lahti kiun ja hammaste kiristamine.
BNS vahendab: “Harju maakohus jättis neljapäeval jõusse karistuse, mille politsei määras Palestiina toetusmeeleavaldusel osalenule väljendi “Jõest mereni” kasutamise eest.
Eelmise aasta novembris toimus Tallinnas Vabaduse väljakul meeleavaldus “Solidaarsuses Palestiinaga”. Politsei viis sealt ära ja kuulas üle viis inimest, kellest mõnel oli silt ja mõni ütles lauset “From the river to the sea” ehk eesti keeles “Jõest mereni”. Kõik neid inimesi karistas politsei- ja piirivalveamet rahatrahviga karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb rahvusvahelise terrorismi toetamist ja õigustamist.
Neli trahvi saanud noort pöördusid Eesti Inimõiguste Keskuse poole. Keskus otsustas neid strateegilise kohtuasja raames esindada, kuna näeb rahvusvahelistel meeleavaldustel laialt levinud väljendi kasutamise eest trahvimises ohtu sõnavabadusele.”
Inimõiguste keskus on üks neist vasakliberaalsetest ideoloogilistest organisatsioonidest, kes on põhiinimõiguste asemel keskendunud vähemuste õigustele ning muutunud nii marksistliku ideoloogia kandjaks, sest just uusmarksistid valisid oma kaitsealusteks naised, migrandid ja vähemused. Libainimõiguslased on ka Gaza võtmes valinud poole, sama, mis kogu vasakleer.
“Jõest mereni” on uusvariant kauaaegsest araablaste väljendist “Juudid merre” ja see tähendab, et araablaste riik peaks ulatuma Jordani jõest Vahemereni ehk juutidele seal kohta ei jäeta. Sellise väljendi kasutamist ei saa kuidagi teadmatusega õigustada. Sama hästi võiks kasutada ju näiteks väljendit “Gaasiahjud tööle!” ja väita, et ei teata midagi holocaustist, jutt käib kütteperioodist. Muide, natside poolt juutide kallal toime pandud tapatöö puhul pole rahvusvahelise kokkuleppe järgi lubatud mingeid kaksipidi mõistmisi.
Kohus leidis, et väljend “jõest mereni” ei ole Eesti Vabariigis väljendusvabadusega kaitstud ning politseil oli õigus selle kasutamist piirata. Inimõiguste keskuse strateegilise hagelemise valdkonna juhi Kelly Grossthali sõnul peab inimõigusi austavas riigis sõnavabaduse karistusõiguslik piiramine olema ettenähtav. “Trahv väljendi eest, mille suhtes puudus varasem ühiskondlik debatt, ei olnud kuidagi etteaimatav,” väidab ta.
Inimõiguste keskus rõhub ilmselgelt naiivsusele. Kas selleks, et teada, mida üks või teine ütlus tähendab, on vaja ühiskondlikku debatti? Kuigi võiks, sest sõna “pederast” on sotsiaalmeedias juba tsenseeritav, teatmikes aga endiselt alles.
Keskuse advokaadid on vallandanud jutud otsuse põhiseaduslikkuse üle, nad nõuavad analüüse, räägivad põhiõiguste riivest, sest see asi tabas neid endid. Samas nõuab Inimõiguste keskus suure suuga just karmimat vaenukõneseadust, ilmselgelt lootuses, et sellega istuvad kohtupinki inimesed nagu Päivi Räsänen (Soome parlamendisaadik, keda represseeriti Piibli tsiteerimise eest), mitte aga Leore Klõšeiko, praeguse kohtuasja “kangelane”.
Kõnealune juhtum peaks olema õppetunniks kõigile vasakpoolsetele ja liberaalidele selle kohta, mida tähendavad vaenukõneseadused, kui nad töötavad kõigi suhtes. Palestiina toetajad saavad karistada juba kehtiva karistusseadustiku kaudu ning ei nemad ega inimõiguste keskus pole sellegi otsusega rahul – mis saaks siis, kui neid tabaks Maris Lauri vaenukõneprojektis ettenähtud kuni kolmeaastane vanglakaristus viha õhutamise eest? Sest loosung “Jõest mereni” on vihaõhutamine juutide vastu.
Võib-olla on see just õigeaegne hoiatus selleks, et vaenukõneseadust pole vaja, sest juba praeguse karistusseadustiku rakendamisel on tekkinud kohtulikud vaidlused sõnavabaduse piiramise üle. Asja huumor aga seisneb selles, et vihaõhutamise süüdistus tabas seltskonda, kes kõige rohkem vihakõneseadust toetab, seda muidugi teistele, mitte endile suunatuna.
Uued Uudised