Valitsus alustas läbi ühe nooremministri ja täiesti teistsuguste asjade jaoks mõeldud ministeeriumi veelgi laiemat samasoolisuse propaganda surumist ühiskonna igasse soppi.
Seda põhjendatakse vajadusega kaitsta vikerrahvast, kes tegelikult ei vaja mingit kaitset, nende poolt on juba kogu riiklik süsteem. Kaitset vajavad nad vaid nende eest, kellele ei meeldi maailma seksuaalrevolutsiooniline ümberkujundamine, ja sedagi juhuks, kui homoagenda jääb ühiskondlikus debatis kaotajaks. Ehk homosid kaitstakse sõnavabaduse hinnaga vähemuse kasuks.
Kõik tavalisem väide samasooliste kaitseks on naiivne-lapselik “mis saab teil teiste armastuse vastu olla”, saadetuna teisest fraasist “see ei võta kelleltki midagi ära.”
Võtab ikka küll. Vähemus saab enamuse õigused üsna lihtsalt ära nullida. Näiteid on sellest küllaga.
Vanemad inimesed mäletavad Laulva revolutsiooni aegu, mil interrindelased nõudsid kahte riigikeelt, eesti ja vene keelt. Pealtnäha õiglane, kahe suurima kogukonna keeled on üleriiklikud. Ainult et…
Venelased, kellel on siinsamas kõrval hiiglaslik kodumaa ja 140 miljonit emakeele kõnelejat, saaks võimaluse eesti keelt mitte õppida – see on ju riigikeel! Aga nad nõuaksid, et alla miljoniline väikerahvas oma kodumaal, mis on ainus koht, kus eesti keelt üldse räägitakse, vastaks neile alati vene keeles – see on ju riigikeel.
Ehk siis saab umbes 5-protsendiline seksuaalvähemus “võrdsete õiguste” kaudu sisuliselt suunata ülejäänud 95% inimeste elu. Ise viljatud, saavad nad lapsi osta, nad saavad suunata repressioone, kui neid ei ülistata, nad on meedias oodatud külalised jne.
Kummalisel kombel saab LGBT värki võrrelda Ukraina teemaga. Me toetame Ukrainat, võtsime vastu põgenikud, aga mida me saime?
Vaadake meie muuseumide, kõrgkoolide ja paljude teiste institutsioonide kodulehti: Eesti ametiasutus, aga sinimustvalget enam pole, on Ukraina lipuvärvid. Eesti muuseum või ülikool, aga nagu Ukraina asutus. Riigiasutustel lehvivad Ukraina ja EL-i lipud. Kus me tegelikult siis elame? Ise oleme majanduskriisis, rahvas vaesub, aga igas eelarves on ports raha Ukrainale, oma riigikaitse vindub, aga Ukraina saab suurtükid…
Just sama tehakse homoteemaga. Riigilipp muudetakse seksuaallipuga võrreldes vähemtähtsaks, sinimustvalge kaob libavikerkaare varju. Homopropaganda võtab koha sisse muuseumides ja ülikoolides, koolides ja riigiasutustes, neile eraldatakse raha ajal, mil mujal kärbitakse, nende propaganda on esikohal, samas kui sündimus langeb, lastega pered satuvad esimesena maksukirve alla ja isadepäeval ei räägita isegi mitte peredest, kus isa kõrval on ema.
Me näeme väga hästi, kuidas homoseksuaalsus tõstetakse esiplaanile, pluss soovahetus, transseksuaalsus, radikaalfeminism ja muud “uusväärtused”, samas kui pere ja lapsed tõrjutakse suurest pildist minema. Ja homo- ja transseksuaalid ei vaja samas enam mingit kaitset, nende poolel on sõna otseses mõttes kogu Stenbocki maja, suurem osa Riigikogust, ministeeriumid, meedia, Euroopa Liit… aga neid tahetakse teha võrdsetest veelgi võrdsemaks.
Ja varsti on muuseumil ja ülikoolil libavikerkaarevärvid traditsioonilist peret ja lapsi esindavate rahvusvärvide asemel.
Uued Uudised