Kolga-Jaani kirikuõpetaja: „Mis meid seob? Mis meid lõhub?”

Selle pealkirja alla pöördus Villem Reiman 1910. aasta sügisel Kolga-Jaanist Eesti avalikkuse poole ajalehe „Postimees“ vahendusel (vt. nr-d 208-213, 241-243). Soovitan sügavalt lugeda tema mõtteid „Ilmamaa“ väljaandes 2008. a. lk. 365-415. Üllatus, üllatus – kuigi lugu on üle saja aasta vana, on sõlmed, või  õigemini lõksud täpselt samad.

Jutt käib meie rahva elu võimalikkusest maal. Kes on maa põlisperemehed? Kes on juurteta rändrahvad? Mis on püsiväärtused ja mis väärtused on relatiivsed? Mis on meie rahva identiteedi püsimajäämiseks olulised tegurid või väärtused? Mis on mesimagus  humanistlik relativism, rüütet olude ja hetke heaolu vikerkaarevärvilise kestaga Jne. jne.

Olen tänaseni arvanud, et enamus kolga-jaanilastest on oma märgilise suurmehe teoseid ja artikleid lugenud, kahjuks jääb käimasolevast „debatist“ küll vastupidine mulje. Aga olgu! Muljed ja emotsioonid ei ole tõsiasjade-tõikade tasandil määravad.

Oletan siis, et meie kogukondade liikmed on VR vaimse pärandiga tutvunud ja teavad vägagi hästi, et õpetlane pidas eesti rahva püsimajäämise kaalukeeleks just absoluutset karskust ja selle propageerimist, igas vallas ja igas Eesti linnas. Olgu peale siis see aade sajanditaguses kontekstis.

Nüüd olevat uued ajad ja majad! Me kõik teame  ideede ja aadete tasandil käibki võitlus – ehk KOV-i valimised. Seda enam et seisab, nii nagu toona – nii ka täna, meie ees olupoliitika versus aated! K.Päts versus J. Tõnisson.

Kes on kursis sõjaeelse Eesti sise-eluga, see teab, kes võitis – olupolitika. Teame ka suures plaanis, mis meist edasi sai!!?? Minu pärast olgu nii või naa – ka Kolga-Jaanis. Peaasi et inimesed oleksid rahul, rõõmsad ja toidet!

Ei taha eelnevaga kedagi hirmutada ja soovin rahulikku jätku uue põlvkonna innovatiivsele ja positiivsele humanismile! Võitjate edukultus rullib-ruulib jätkuvalt, muide juba kaugelt rohkem kui 30 aastat! Ma ütleks 76 aastat. Ei rohkem ega vähem!

Kena muinasjutt, kuidas laulsime võõrad tankid Eestist välja ja asendasime punase plagu trikolooriga, tõestab, miks täna seisame Niilusoo päästmise, Reimani – kui aatemehe nime puhtuse eest. Aga järgmised teemad ja lõksud, mis meid hakkavad kummitama, on rahvuse kadumine massikultuuri; eetika ja moraali kadumine relativismi sohu; inimeste moraalseks kompassiks saavad tungid, vaistud ja kired.

See stsenaarium on veel isegi optimistlik. Tegelikult on Eestis käimas  nivelleerimine, elitaarse Eesti kaugenemine maast. EKN-i president Andres Põder on ühes oma kõnes nimetanud täie tõsiduse ja vastustustundega, Villem Reimani tõeliseks ja tõsiseltvõetavaks prohvetiks.

Selle tõestuseks lubage vaid üks lõik, tema loo algulnimetet kirjutisest: „ Meie tunneme küllalt saksa haritud ringkonnas inimesi, kelle pääajusse veel praegu kuidagiviisi „eesti rahvas“ sisse ei mahu ja kes maad ja ilma kokku vannuvad, et koolitatud ja haritud eestlane mitte enam „Maa-Talurahva“ liige ei ole, vaid saks… (lk.366).

Olgu siis peale hääd sõbrad! Andkem siis saksadele võimalus näidata, kuidas Luukas õlut teeb! Laskem siis moodsad inimesed võtavad üle välise fassaadi, sest seda on võõbat igas vallas Eestit särama ja sätendama igasuguste mesijuttude ja lubadustega. Seespidi on nad  aga…  vt. Mt.7,15

Annaks Jumal, et eksin! Siiralt. Kuna olen metsapoolne mees, siis kui kutsutakse lõkke-äärde kärajale, siis olen igati käpp, sest soovin ja palvetan, et Eesti elaks ka sisuliselt ja tegelikult omaenda maa-kultuuri ja iseolemisega!

Austuse- ja õnnistussooviga

EELK  Kolga-Jaani koguduse õpetaja Peeter Parts