“Juba taasiseseisvumisest peale on meil käinud terav võitlus kahe vastandliku omariiklusnägemuse vahel. Neile on hiljem lisandunud veel kolmas, mis varem oli tähelepandamatu, kuid on jõuliselt esile trüginud viimase kümnendi jooksul. Millised nägemused need siis on?
1. Eesti kui RAHVUSriik, mis lähtub oma orientatsioonis ja olemuses oma loomulikust ajaloolisest kuuluvusest LÄÄNE TSIVILISATSIOONI – nagu on see ka Samuel Huntingtoni kuulsal kaardil. Loomulikult on see eeldanud põhimõtet, et praegune EV on sama EW, mis loodi 1918 ja mis pidi taluma 51 aastat punaokupatsiooni. Viimasega kaasnenud kolonisatsioon võõrtsivilisatsiooni esindajatega oleks okupatsiooni jätkumisel juba praeguseks muutnud meid omaenda kodumaal v ä h e m u s e k s . Igal aastal toodi sisse keskmiselt 30-50 000 tulnukat. Kuigi 20-40 000 ka lahkus, oli rändesaldo selgelt meie kahjuks. Kui nüüd tekitavad hirmu mõnisada või isegi mõnikümmend migranti, mida siis eeltoodud arvude puhul peaks ütlema!!!
Just kolonisatsioon oligi üheks liikumapanevaks jõuks, mis sundis meid valima ÕIGUSLIKU JÄRJEPIDEVUSE teed (sama ka Lätis), mitte minema uue riigi väljakuulutamise teed (nagu tegi Leedu). Mõistagi tähendas loomuliku ajaloolise kuuluvuse tunnistamine ka ühinemist NATO ja Euroopa Liiduga. Rääkimata seaduskuulekusest ja kõigest muust, mis Läänes üldiselt tavaks on. Selline omariikluse nägemus lõigi meie jaoks omamoodi püha “kolmainsuse”, mille eest 25-30 aastat tagasi barrikaadidel seisime – vabadus, demokraatia ja turumajandus.
2. “Kolmas Vabariik” – lähtub eeldusest, et Eesti pole enam rahvusriik ning okupatsiooni tulemustega pole mõtet võidelda. Pealegi Eesti “pole ei Ida ega Lääs, vaid hall tsoon kuskil nende vahel”. Kuna Venemaa on meile lähim suurriik oma hiiglasliku turuga, siis olevat mõistlik orienteeruda sinna. Vastuväide – Venemaa ju seab kauplemisel jaburaid takistusi? Selle peale vastatakse, et Eesti on ise süüdi – ei olevat vaja idanaabriga tülitseda! Tuleb leida mõistlik kompromiss, s.t. teha seda, mida idanaaber soovib – kodakondsuse “nullvariant” ehk anda kõigile muulastele automaatselt kodakondsus (isegi kui muulased ise sellest huvitatud pole), astuda kindlasti NATO-st ja võib-olla ka Euroopa Liidust välja, kehtestada vene keel teise riigikeelena, kirjutada kogu ajalooline ülekohus “korstnasse” (“ärge elage minevikus!”) ning ühesõnaga – kuna ENSV eelneva põhjal olevat olnud kah mingi “riik”, kuulutada praegune EV hoopis selle “õigusjärglaseks”. Turumajandusele eelistab see nägemus omariiklusest mingisugust riigikapitalismi – see olevat ka tavakodaniku, mitte ainult rikka “eliidi” huvides. Ilmselgelt pole kõigest sellest lähtudes vabadus kui selline oluline – peaasi, et pappi tuleb. Kolmandik sulas!
3. Omamoodi “sisult (liberaal)sotsialistlik, vormilt rahvuslik” Eesti Vabariik. Ehtne “hunt lambanahas”, sest kuigi sõnades eitab “Kolmandat Vabariiki”, võitleb tegudes enam-vähem kõige eest, mida viimatimainitud kontseptsiooni esindajad on kilbile tõstnud. Nagu öeldud, on see suund meil jõuliselt esile kerkinud alles viimasel kümnendil. Läänes on see aga ülimalt mõjukas olnud juba väga pikka aega. Meile tõi see juba 80-ndate lõpust ning hiljem alates 1992. aastast peale tohutult ebameeldivusi. Näiliselt ilus idee, et kõik inimesed on “võrdsed”, toob praktikas kaasa just sellise suhtumise, et rahvusriik kui selline on samahästi kui “saatanast”. Sest igaühel peaks ju olema võrdsed õigused kolida ükskõik millisesse riiki ja tegelda ükskõik millega, ilma igasuguste piiranguteta… Mis tähendab ka seda, et ajalugu (välja arvatud valitud episoodid) tuleb samuti kõrvale jätta, sest takistab “parema tuleviku” loomist. Venemaa aga “on meie partner” ja “demokratiseerub mühinal, nii et teda on vaja toetada, mitte teda ärritada – kuidas te sellest aru ei saa?” (Kui poleks olnud kallaletungi Ukrainale, käiks seesama jutt ka praegu) Selle suuna esindajad meil väidavadki üksteisevõidu nüüd, et EV taastajad ei olevat mõistnud õigesti, mis asjad need “euroopalikud väärtused” tegelikult on ja nüüd tulevat ühiskond suunata “õigele euroopalikule kursile”. Sest Eesti polevatki üldse lääneriik, vaid “läänemeelne riik” ja isegi islamistidest terroristid olevat “rohkem eurooplased” kui meie “poolharitlased”…
Ühesõnaga, selle omariiklusnägemuse esindajad eitavad järjekindlalt kõike seda, mis on aastatuhandeid olnud normaalne – dekonstrueerides isegi perekonda (võitlus homoabielude seadustamise eest) ja rahvust (“ühtegi rahvust ei ole olemas – kõik on niigi ajalooliselt segunenud mõne teise rahvusega”). Eesti ongi nende jaoks vaid geograafiline mõiste ja mitte midagi enamat. Nojah, mis majandusse puutub, siis vaatamata sõnades turumajanduse põhimõtete kuulutamisele juurutatakse vähemalt meil järjekindlalt riigikapitalismi. Sarnaselt “kolmanda vabariigi” pooldajatele pole ka selle suuna toetajate jaoks vabadus oluline, ehkki väidavad täpselt vastupidist. Peaasi, et pappi tuleb! Isegi migratsioonipumba on nad suutnud üheskoos uuesti tööle panna.
Ilmselt pole raske ära arvata, millised poliitilised jõud meil millist nägemust omariiklusest toetanud on ja toetavad praegugi.“
Taavi Pärtel