Elurikkujad üritavad igal viisil tõestada, et elektrituulikute heli- ning visuaalne müra ei ole üldse märgatav ja mahub ilusti kellegi määratud normide sisse.
Tuletaks meelde, et pähe kukkuv veetilk on ka täiesti ohutu ja tühine asi. Ei mingeid vigastusi, märkamatu ebamugavus, mis ei riku mingeid norme. Samas oli aeglaselt pähe tilkuv vesi üks keskaja julmemaid piinamisviise. Inimesed läksid monotoonse piina käes üsna kiiresti hulluks.
Võime päris kindlad olla, et tuulikutega on täpselt sama lugu. Monotoonselt, samas ennustamatult korduv müra, vibratsioon ning vilkumine murrab ka kõige tugevama psühhika.
Ja siis tuleb hingetu ametnik või ärimees ja ütleb et ärge mõelge asju välja, mina ei tunne ju midagi. Tal on õigus – ta ei tunne tõesti mitte midagi. Ei empaatiat, ei kaastunnet, ei kohusetunnet, ei midagi peale tuima ahnuse ja ükskõiksuse.
Mida peaksime meie selliste monstrumite suhtes tundma?
Karl Olaf Rääk, kolumnist