14.04.2020
Maaelu
Koos kriisiga langes kate paljudelt probleemidelt, mis nüüd varjust päevavalgele tulid ja millega seni ei tegeldud – üks neist on (odava) võõrtööjõu kasutamine, seda eeskätt põllumajanduses.
Põllumajandusettevõtjad kiidavad töökaid ukrainlasi, kes olevat lisaks ka ülihead spetsialistid, suuri nõudmisi nad samal ajal ei esita. Nüüd on aga olukord selline, kus piirid on suletud, ajutised tööload otsa saanud ja põllumees näeb, et nad on panustanud valele kaardile.
Ega viga ei olegi farmeris, tema vaatab ikka, kuidas odavalt ehk efektiivsemalt saab, pealegi pole ju põllumajanduses mõnel puhul aastaringset tööd pakkudagi. Ikka hooajati.
Probleem on selles, et meie inimene on muutunud nii mugavaks ja peeneks, et tema juba kummikutega sita sisse ei lähe. Pigem on töötu ja võtab vastu igasuguseid toetusi ja abirahasid, kui hakkab udarat sikutama või virtsas sobrama.
Ta ei pruugi teada, et tänapäeval on korralikus farmis juba uhked aparaadid, millega iga hipster hakkama ei saagi – traktor on nagu põllul liikuv kompuuter ja laudaski teeb robot asjad ära. Maahaisu muidugi ükski tänapäevane tehnoloogia ära ei võta ning seda Telliskivi sohvabaari latte-aroomiga ei asenda kuidagi. Ahjaa, kes seda veel ei teadnud, siis kana muneb ikka nokast ja lehm lüpsab suust.
Keskealised inimesed mäletavad veel aegu, kui nii turuvarblased, kooliõpilased, tudengid kui ka töökollektiivid kupatati hooajatöödeks maale. See oli nõukogude ajal karastunud inimesele kontimööda ja kontoriinimesele isegi romantiline vaheldus.
Nende jaoks oli see lõbus vahepala, samas ei pruukinud kasutegur alati kõige suurem olla, kuid midagi siiski, kui kupja range silm kohal oli. Igatahes kasulik kõikidele – noored said koolist välja ja kolhoos saagi salve. Sai ka ise tänu keskkoolis omandatud traktorilubadele sügisel plikadele Belarusiga kartulivagusid lahti aetud.
Aga kartulivao otsa ei mindud ainult päevaks või pooleks, mõneski kohas oldi viljavõtu ajal mitu nädalat, kuni töö tehtud. Kusjuures kaasatud olid ka üsna peene töö tegijad. Näiteks Viru-Nigula sovhoosis keerasid kaheksakümnendate aastate keskel kombainirooli Eesti televisiooni režissöörid ja operaatorid. Nad said hakkama nii Niva heedriga kui ka Sony kaameraga.
Tänasesse päeva tulles põrkume maatöö halva maine otsa, kuigi nn ökoinimeste ja hobipõllumeeste arv üha kasvab mühinal. Teiseks on näiteks ukrainlased ja valgevenelased, kes nõukogude ajas rohkem kinni, valmis raskemat tööd tegema kompleksideta ja kindlasti ka odavamalt.
Siit jõuamegi põhieesmärgi juurde – Eesti peaks suutma ise oma jõududega rahva laua katta, et varustada iga peenemgi restoran ja fäänsim koduköök, kui just parasjagu krevette või hailiha menüüs ei ole.
Just selleks ongi vaja kohaneda nii töötuks jäänud inimestel, kellest, muide, paljud ongi valmis maale tööle minema. Ja ka läinud. Ning muidugi tuleb kohaneda põllumajandusettevõtjatel. Sest nagu me kõik hästi teame – maailm ei ole enam endine.
Jah, mugavusstsoonist ongi raske välja tulla, mõistlikud põllumehed saavad sellest aru selmet süüdistada valitsust ukrainlaste kiusamise pärast. Eesti valitsuse või vähemalt EKRE eesmärk ongi oma inimeste tööhõive tagamine, mitte immigratsiooniga omadele ebasobivaid töökohti täita. Eesti ei ole ometi mingi koloniaalriik.
Välisuudised räägivad sellest, et Prantsuse president Emmanuel Macron soovitab vähemalt septembrini Schengeni riigipiirid kinni panna. Kusjuures töö kaotanud prantslased lähevad heameelega farmeritele appi.
Meie opositsioon aga jääb kinni ikka sellesse vanasse jorusse, et valitsusse kuuluv EKRE soovib kriisi varjus ajada oma immigratsioonipoliitikat. No saage juba üle ja vaadake, mis mujal maailmas toimub.
Keerulistel 1990. aastatel Eesti kolme valitsust juhtinud ettevõtja Tiit Vähi rääkis, et mitte ainult põllumajandus, vaid kogu majandus tervikuna muutubki kohalikumaks „Võimalik, et põllumajandus ja kohalik toidutootmine saavad superstaariks. Ja võib-olla põlevkivi ja põlevkivitööstus samuti,“ rääkis ta äsjases intervjuus ajakirjandusele.
Muidugi on igaühele oma särk ihule kõige lähemal, kuid kui te vaid teaksite, kui palju praeguses kriisis tuleb abipalvet sisaldavaid kirju valitsuserakondade aadressile, kus igaüks peab just end kõige olulisemaks ja elulisemaks sektoriks. Bolt, millest viimasel ajal põhjusetult palju räägitakse, on selle kõrval kukeseen. Sellest meie elu ja saatus ei sõltu karvavõrdki.
Kaubandus-tööstuskoda saatis äsja pressiteate, kus soovib välismaalase seaduse täiendamist. Kirjutatakse, et paljud ettevõtted ei suuda oma inimestega läbi saada, sest „neil ei ole reeglina vajalikke oskusi, et koheselt näiteks tööstussektoris oskustööliseks minna“.
Õpetagu siis välja ja maksku normaalset raha! Lääne-Virumaal Palmses on metallifirma, mis maksab maakonnas kõrgeimat palka, Ta on isegi Soomest eestlased tagasi meelitanud. Ja on keevitaja elukutse vägagi mainekaks kujundanud.
Jah, süsteem, millega mõni ettevõtja on harjunud ja mis on hästi finantseeritud, kus kogu äri on üles ehitatud lühiajaliselt tööle palgatud välismaalastele, kukub paratamatult kokku, sellest on juba asjalikumad farmerid aru saanud ja toimetavad targu, hoides nina vee peal edasi. Need, kes ootavad käsi pikal ja sõimavad valitsust, jäävad hätta.
Mis ukrainlastesse puutub, siis piirid on niikuinii kõikidel kinni ja uusi ukrainlasi ei saa ainuüksi juba seetõttu tulla, et nad lihtsalt ei pääsegi oma kodumaalt välja.
Aarne Mäe