03.09.2025
Automaksu kohta võib öelda, et terve ühiskond oli vastu, aga valitsus surus selle läbi ja …kõrbes.
Rääkisin ühe automüüjaga automaksu mõjust nende ärile. Midagi üllatavat välja ei tulnud. Peale automaksu(de) kehtestamist kukkus firma müügikäive katastroofiliselt. Napilt suudeti ots-otsaga kokku tulla.
Aga vestluse käigus tuli välja midagi suuremat: käibemaksu laekumise kukkumine.
Firma arvutus näitas, et langenud käibe tõttu vähenes nende poolt riigile makstud käibemaksu summa 90% võrra. Piltlikult öeldes, kui enne automaksu maksis firma riigile 100 ühikut maksuraha siis peale automaksu kehtestamist 10 ühikut koos automaksuga. Riik kaotas 90 ühikut maksutulu.
Laseme sellel numbril korraks settida.
Käpardlikult välja mõeldud maksutõusu tõttu anti surmahoop automüügile ning riik jäi ilma suuremast osast maksutulust.
Loomulikult, ühe firma kogemust ei saa automaatselt kogu riigile laiendada. Siiski, suurusjärgud on tõenäoliselt sarnased kogu valdkonna lõikes.
Meile tunnistatakse valitsejate poolt, et automaksu laekus vähem kui prognoositi. Seda, et tegevusala summaarne maksulaekumine kokku varises, meile ei avaldata. Kuna praegu kraabitakse igalt poolt kokku nii palju kui võimalik, siis on võimalik suures rahakuhjas üksikuid anomaaliaid ära peita. Liigmaksu nöörimine ühes kohas võimaldab maskeerida laekumise kukkumist teises.
See, mis praegu Eesti riigis toimub, ei mahu inimmõistuse ja -loogika raamidesse.
Võib ju öelda, et rahvas on oma valitsejaid väärt. Siiski, meie puhul ei saa rahvast otseselt süüdistada selles, et nad on intellektipuudega või lihtsalt pahatahtlikud kodanikud otsustajateks valinud. Kuna meie valimissüsteem on nagu on, siis rahvast ei saa süüdistada asjas, mida nad mõjutada ei saa.
Küll aga on rahvas süüdi selles, et nad omavoli ning ülekohut vaikides taluvad. Ja see on juba vaimne ning moraalne probleem, mis jääb kestma seni, kuni inimeste silmad nägema ja kõrvad kuulma hakkavad.
Karl Olaf Rääk