17.02.2022
Austraalia politsei kontrollib koroonapiirangutest kinnipidamist.
Iga kord kui mõni peavoolumeedia ajakirjanik kordab papagoina, kuidas kõik (viidates sellega ükskõik millisele järgmisele absurdsele koroonaga seotud korraldusele) toimub meie „ühise hüvangu“ nimel, meenub kuulus stseen Briti seriaalist „Hot Fuzz“, kus n-ö ühise hüvangu saavutamine lõppeb korraliku veresaunaga. Musta huumoriga vürtsitatud komöödia annab tõese pildi sellest, kuidas ideoloogilise utoopia tagaajamine õigustab terrorit, kirjutab autor ja kolumnist Alexandra Marshall.
Kui ühiskond loobub moraalsetest põhimõtetest, siis hakkavad valitsused nägema üksikisikuid kollektiivile alluvatena. Üksikisikute õigusi ja turvalisust võib ignoreerida juhul, kui seda tehakse n-ö ühise hüvangu nimel. Ja kui inimene ei ole enam suveräänne, siis võib iga suvaline grupp õigustada tema õiguste rikkumist, kuni inimene on täielikult oma identiteedi kaotanud. Just see eesmärk on kõigil kollektivismi ihalejatel ja me näeme oma silmaga, kuidas need ideed erinevate aktivistide hulgas üha enam populaarsust koguvad.
Raske on öelda, kui palju julmust tuleb üle elada enne, kui kollektiiv tunnistab oma ebaõnnestumist. Enamasti kukutatakse kollektivistlikud režiimid alles pärast äärmiselt šokeerivaid vägivallategusid.
Tuhandeid aastaid on Lääne tsivilisatsioon loobunud „ühise hüvangu“ ideest üksikisiku kasuks. Ühiskond on saanud edeneda ainult tänu sellele, et iga ühiskonna liikme – vaese või rikka – turvalisus ja vabadused on tagatud. Ainult üksikisiku austamise kaudu on võimalik tekitada austust ka ühiskonna vastu laiemalt. Inimestel on olemas üldine arusaam sellest, et elu ei ole õiglane. Lõppude lõpuks ongi see olnud evolutsiooni ja vajaliku konkurentsi aluseks.
Covidi-ajale on hakatud üha enam viitama kui meditsiinilisele fašismile, kuna selle aluseks on kollektivistlik mõtteviis. Kõiksugu võimu kuritarvitamine on olnud lubatud, kuna seda õigustatakse kollektivismiga: sa oled isekas, kui keeldud vaktsiinist; me kõik oleme selles asjas ühiselt, jne. Valitsuste koroonavastased meetmed on samuti olnud kaldu kollektivismi poole. Segregatsioon, riikliku karistuse hirmuga peale surutav diskrimineerimine, vaktsiinipassid, vaktsineerimise nõue tööhõivepoliitika osana. Rikutud on kõike seda, mida inimesed on siiani pidanud oma individuaalseteks õigusteks.
Tegemist on meetmetega, mis on vastuolus kõigi Lääne tsivilisatsiooni aluseks olevate seaduste ja eetiliste kohustustega. Valitsuse ainus roll respiratoorse pandeemia olukorras on pakkuda meditsiinilist abi neile, kes seda tahavad ja pakkuda toetust kaitsevahendite ja vajaliku abi muretsemiseks. Ning ehkki organisatsioonid nagu Maailma Majandusfoorum tegelesid hoolega meie juhtivpoliitikute ajupesuga, suunates neid kollektiivse vastutuse radadele, ei ole see siiski peamine põhjus, miks riikides nagu Austraalia tekkis meditsiinidiktatuur. Austraalia valitsus tegi väga tõsiseid poliitilisi vigu, tulles välja lubadustega kaitsta kõiki austraallasi viiruse eest. Valitsus ja ametnikud lootsid ilmselt, et nende tõotused aitavad neil võita järgmised valimised.
Etteaimatavalt muutsid sellised lubadused aga valitsuse Covidi leviku eest otseselt vastutavaks. Viirus tegi seda, mida üks viirus alati teeb – liigub ühiskonnas lainetena. Avalikkus aga süüdistas valitsust viiruse levikus, mõistmata, et tegemist on vältimatu bioloogilise reaalsusega. Enda kaitsmiseks avalikkuse meelepaha eest tulid valitsused välja üha uute ja uute türanlike tervisekorraldustega, millega loodeti viirus kontrolli alla saada. Korraga muutus inimese vaba valik otsustada oma tervise üle „isekaks“ ja valitsus üritas meeleheitlikult sundida masse järgima paika pandud terviseplaane. Igasugune diskussiooni tekitamine või küsimuste esitamine tembeldati „teaduse eitamiseks“ ning summutati eos.
Teadusega ei ole Covidi-vastasel võitlusel siiski mitte midagi pistmist. Austraalia kultiveeris dogmasid ja propagandat avaliku arvamuse manipuleerimiseks. Ühiskonda õhutati vihkama teisitimõtlejaid.
Valitsuse meeleheitlik püüd kaitsta end kontrollimatus kriisis on just see põhjus, miks me oleme jõudnud olukorda, kus kodanikuõigusi on hakatud nimetama „terrorismiks“.
Veidi vähem selge on põhjus, miks otsustas meedia toetada valitsusi kodanikuõiguste hävitamisel. Paistab, nagu oleks teatud seltskond ajakirjanikke teinud seda väga teadlikult, kuna neid oli hirmutatud käituma kollektivistlikult. Nad jäid uskuma iseenda poolt toodetud propagandat ja olid rõõmsad, et said avalikkust vaigistada, teavet varjata, levitada otseseid valesid (näiteks protestide kohta).
Valel on lühikesed jalad. Iga mööduva nädalaga kaotab valitsuste levitatav narratiiv üha enam usutavust. Selle kokkukukkumine toob ilmselt (lõpuks) tagasi ka meie vabadused. Paraku jääb küsitavaks, kas laiem avalikkus suudab teha järeldusi ja mõista kollektivistliku mõtlemise ohte ning seda, kui lihtne oli allutada masse toetama julma autoritaarset võimu.
Vaktsineerimata inimesed ja need, keda sunniti vaktsineerima vastu tahtmist jäävad igaveseks mäletama, kuidas pereliikmed ja eluaegsed sõbrad neist üleöö lahti ütlesid, kuni selleni välja, et oldi vabatahtlikult valmis teatama võimudele vaktsineerimata inimesest. Võõrad inimesed solvasid ja ründasid maskita inimesi ja lärmasid sotsiaalmeedias, et politsei oleks pidanud tulistama protesteerijaid päris kuulidega. Paljud kiitsid heaks emotsionaalse manipuleerimise haigete laste ja eakatega. Me langesime ühiskonnana nii sügavale, et lasime farmaatsiaettevõtetel ohustada oma lapsi selleks, et täiskasvanud võiksid „tunda end turvaliselt“, samas keelates lastele ligipääsu normaalsele haridusele ja seltsielule.
Nagu iga kollektiivse režiimi puhul aitasid ka nüüd viia hirmutegusid ellu suuremalt jaolt tavalised, üksteise vastu tegutsevad inimesed. Austraallased kaotasid Covidi ajal oma inimliku näo, kuna lasid end hirmu tõttu liiga kergekäeliselt eksiteele juhtida. Kui meil ei õnnestu seda eksimust ise endale teadvustada, siis juhtub see jälle. Kliimamuutuste kultus on juba astumas samasuguse kollektiivse sõnumiga Covidi asemele. Tagajärjeks: vaesed külmuvad oma kodudes. Miljonid nälgivad. Inimesed ei oma enam midagi, samas kui ülirikkad muutuvad üha rikkamaks. Apokalüpsisega hirmutamist kasutatakse ära, et õigustada õiguste äravõtmist ja sel korral ei kao pandeemiline hirm kuhugi, sest apokalüpsist ju tegelikult ei saabu.
„Üldise hüvangu“ nimel tegutsedes, aitame me kaasa suurima kurjuse loomisele. Sellise loomisele, mille eest ei ole enam võimalik pääseda.
Allikas: Spectator Australia