Kolumnist Karl Olaf Rääk kirjutab sellest, kuidas EKRE poliitiku Helle-Moonika Helme postituse järel sõlmus sotsiaalmeedias tore arutelu autode vajaduse kohta ka roheliste aktsioonides.
Karl Olaf Rääk: “Monika Helme postitusel roheliste rattaretke kohta on palju nii- ja naapidiseid kommentaare. Huvitaval kombel tõestavad just “rohelised” puust ja punaselt… vabandust, roheliselt, miks meil vältimatult autosid vaja on.
Nad ütlevad, et “kas me peame siis Tallinnast või Tartust jalgrattaga kohale sõitma” või “ühistranspordiga ei saa ratast tuua” või “kuidas me siis telkimise asju toome” või muud sarnast.
Jätame kõrvale moraalse küsimuse, miks üldse peaks looduse kaitsmise sildi all kusagile autodega kokku sõitma, et seal jalgrattaga mõned tiirukesed teha. Kes saab aru, see saab ja teistele pole mõtet seletada.
Aga sündmus ise tõestab selgelt: me ei saa ilma autodeta hakkama. Küsimus pole mitte hobitegevuses, vaid igapäevases elus.
Kui mõni veidi roheline inimene kampaaniaväntamiselt puudub, ei juhtu midagi hullu. Aga kui perekonnad ei saa oma logistikat mõistlikul viisil korraldada. Kui tööle ning töölt koju jõudmine muutub tundidepikkuseks piinaks või hoopis võimatuks. Kui kaup jääb laiali vedamata. Kui majandus sureb välja, sest transport on takistatud, siis oleme kõik tõsises hädas.
Ja roheliste rattaretk on sellele veenev tõestus.
Aitäh, rohelised, isegi kui te ise aru ei saa, millega hakkama saite.”
