07.04.2018
Bulgaaria Märtrid. Konstantin Makovski
Hiljuti saime teada liidulise tähtsusega kõrge ametniku, Euroopa Komisjoni esimese asepresidendi Frans Timmermans’i seisukoha, mille kohaselt “islami lugu on Euroopa lugu, islam on Euroopa praegune osa, ja islam on Euroopa tulevik.”
Seda võiks pidada järjekordseks säutsuks teiste selliste seas, et peremeeste-leivaisade ees teenida mõni plusspunkt, sest sarnase ideega on üles astunud nii Merkel, Macron, Sarkozy, Obama, Clintonid ja Bushid – ühesõnaga globalistlik eliit. Meie omadest kiltritest, kubjastest ja aidameestest rääkimata.
Oluline on siiski see, et Timmermans on võtnud sõna kohtumisel kuue Euroopa Liidu liikmesriigi (Saksamaa, Prantsusmaa, Holland, Itaalia, Belgia ja Bulgaaria) juhtivate vaimulike liidritega. Väljaande „Uudiseid pagulaskriisist“ andmetel olid kohtumise teemadeks: moslemite diskrimineerimine, usuvabadus, moslemeid ohustavad rassistid, ning moslemite uued väljakutsed ja võimalused oma uuel kodumaal.
Kohtumise lõppedes avaldatud pressiteate sõnul teatas ametnik suure pidulikkusega: „Islam on Euroopa Liidus, et jääda Euroopa Liitu! Mitmekesisus – see on reaalsus Euroopa ühiskonnas, mis määrab, milline on meie tulevik”.
Timmermans, rääkides Euroopa minevikust, ei ole diletant, vaid väänab teadlikult ajalugu, sest rumal inimene ta olla ei saa. Eriti küüniliselt kõlavad Timmermansi sõnad bulgaarlaste kõrvus, kes on koos rumeenlaste, ungarlaste, serblaste, kreeklaste, albaanlaste ja armeenlastega saanud rängalt kannatada Otomanide impeeriumi korraldatud genotsiidide läbi. Leheruumi kokkuhoidmiseks soovitan lugeda „Objektiivis“ avaldatud Oriana Fallaci artiklit „Islam ja Euroopa. Kiirkursus“
Türklaste ohvrite arv ulatus miljonitesse, moslemitest korsaaride rünnakutele Vahemeres pandi piir alles 19. sajandil, türklaste vasallid Krimmi tatarlased viisid orjusesse sadu tuhandeid ida-slaavlasi. Türgi poliitilise ladviku meeldetuletus, et türklased on kuulunud juba sajandeid Euroopasse selle loomuliku osana, on küüniline irvitamine, mis ei mahu mingitesse raamidesse. Ja kui Timmermans, ning teised Euroopa lammutajad räägivad islamist Euroopas, siis saab nendega nõustuda vaid ühes asjas: Islam on tõesti Euroopa tulevik kui jätkub samasugune kontrollimatu immigratsioon, ning eurooplaste hoolimatu, ebaisiklik suhtumine oma kultuuriruumi kestmajäämisele. Kui palju on võimalik Euroopas toimuvat üldse kultuuriks nimetada, on muidugi omaette teema.
Milles siis avaldub islami positiivne mõju Euroopa kontinendile ja selle rahvastikule? Kas peaksime võtma näiteks Stockholmi Arlanda lennuvälja hotellis (tegutseb varjupaigataotlejate majutuspaigana) toimuva integratsiooniprotsessi – alles kaks päeva Rootsis viibinud afganistanlased Jotyar Ahmed ja Kajin Mohammed Talat tungisid aprilli alguspäevil kahe noore naise numbrituppa ning vägistasid nad seal. Tegijate vahelevõtmisega ei olnud probleeme, sest nende nimed figureerisid kenasti Check-in’is.
Või nädal tagasi ülestõusmispühade ajal Stockholmis, avalikes paikades toimepandud kaks vägistamist? Mõlemal puhul on olnud tegemist rahvarohkete kohtadega ja päevase ajaga. Fakt, et need võikad teod on pandud toime takistamatult, näitavad euroopalikku suhtumist islamisse, mille parimaks iseloomustuseks on argus ja hirm.
Või selles mitmekesisuses, mida on toonud kaasa „valgete“ jaoks keelatud aladeks muutunud getod koos seal valitsevate hõimuseadustega?
Kindlasti võime panna praeguse immigratsioonipoliitika arvele suure languse rootslaste motivatsioonis teenida ühiskonda. Kui Soomes on koolipedagoogi amet ikka veel au sees (üle kümne kandideerija iga õppekoha kohta aastal 2017), siis Rootsis oli kandideerijaid põhikooliõpetaja väljaõppele veidi rohkem, kui õppuritele kohti ette nähtud. Praktiliselt igaüks saab õppima. Samas suur osa üliõpilastest jätab õpingud pooleli, suur osa asub tööle mujale. Juba praegu on enam kui pooled tööle võetavatest pedagoogidest ebapädevad. Samas töötatakse välja õppeprogramme immigrantidele, kellest vorbitakse kiirkorras pedagooge ja meedikuid. Keeleoskus ei ole oluline, Ei eksi see, kes arvab, et sellise madala motivatsiooni põhjuseks on meile kõigile hästi teada „mitmekesine ja kõigi soove arvesse võttev“ (loe: katastroofiline) olukord nendes lääneriikide koolides, kus oluline osa õpilastest on immigrandid.
Teine ühiskonna alustala – politseiamet – elab samuti Rootsis üle suurt kriisi. Enam kui pooled noortest politseinikest plaanivad vahetada ametit. Politseikoolide pingid on pooltühjad ja vastu võetakse kõik soovijad, kellest paljud ei täida isegi mitte miinimumnõudeid kandidaatidele.
Olukord on üsna sarnane mujalgi Euroopas. Teame, kuidas on politseinike käed puna-roheliste, moslemite ees lipitsevate poliitikute poolt seotud. Hiljuti levis meedias teade, mille kohaselt London on praeguse linnapea, vasakpoolsete leiboristide (vasaktsentristid, Tony Blair) poolt kandidaadiks seatud Sadiq Khan’i – mis tähendab ei enamat ega vähemat kui „õiglane valitseja“ – targal juhtimisel mõrvastatistikas jõudnud ette New Yorkist.
Mida tähendavad moslemitele mõisted „õiglane“ ja „valitseja“ olgu mõne teise kirjatüki teema aga eks teavad head lugejad isegi, et eelkõige näevad moslemid sellises inimeses ainult nende maailma kaitsjat, laiendajat ja uskmatute ohjeshoidmist kõikvõimalike reeglitega. „Uskmatute koerte,“ mittemoslemite elu ja vara kuuluvad musulmanidele, kes võivad need võtta siis kui heaks arvavad – nii on see alati olnud territooriumidel, kus valitsevad moslemid.
Praegune poliitiline invasioon on moslemitele vaid üks võimalus rünnata Euroopat ja kindlustada endale siin meelepärane tulevik. Nad teavad, kes esile seavad.
Londoni linnapea heasse tutvuskonda kuuluvad näiteks Babar Ahmad, Abu Qatada ja Sajeel Sahid, kes seisis 2005.aasta 7.juuli terrorirünnaku taga – toona õhkisid 4 terroristi kolm pommi Londoni eri paikades, põhjustades kümnete inimeste surma ja sadade vigastumise.
Fakt, et islamiterroristidega (ehk Allahi „suure asja“ eest mõrvu sooritavate) heades suhetes olev Sadiq Khanist on saanud Londoni linnapea, on märk Lääne ühiskonna täielikust allakäigust ja eneseteadvuse hävingust.
Kõikvõimalikud reeglid „vaenatud rahvusvähemuste“ elu parandamiseks on Suurbritannias selle tunnistuseks. Londoni politseikomissari Cressida Dick’i sõnul ei ole politseil võimalik teha oma tööd rahvusvähemuste õigusi käsitlevate seaduste ja reeglite rägastikus: „Politseinikud on kaotanud enesekindluse ja kardavad hävitada oma karjääri mõne eksimusega.“
Inglaste motivatsioon seista oma ühiskonna ja tsivilisatsiooni eest on sama madal kui rootslastel, prantslastel, iirlastel, hispaanlastel ja teistel lääne-eurooplastel. Moslemitel on seevastu soov levitada oma ideoloogiat tugev ja võimalused laiendada mõjuvõimu Euroopas paremad kui eales. Mis ei ole õnnestunud sõjaga, saab võimalikuks punarohelise poliitika ja laisklevate eurooplaste passiivsuse abil.
Jah – islam on tulnud Euroopasse selleks, et jääda. Nagu Suurbritannias on mitmed munitsipaliteetide juhtkonnad moslemite käes, saavad need olema ka mujal.
Nagu Belgias tugevnev moslemite partei, nutika nimega „Islam,“ kandideerib sel aastal 28 munitsipaliteedis (aastal 2012 osutus valituks kahes omavalitsuses) on seadnud oma eesmärgiks kehtestada täielikult šariaadil põhinev ühiskond, levivad ja tugevnevad sellised parteid ka mujal Euroopas. Saksamaal on türklastel mitu etnilist erakonda.
Timmermansi ja temasuguste poliitikute tegevus ei ole kantud eurooplusest. On igati mõistetav, et Ungari, Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Austria distantseerivad end sellisest Euroopast. Võib ju küsida, kas see on õige tee. Ent mida on võtta eeskujuks Suurbritannialt, Rootsilt, Saksamaalt ja teistelt „läänlastelt“? Islamiimmigratsiooni osas on nad enam kui hirmutavad eeskujud. Balti riigid ei tohi võtta endale orientiiriks Lääne selgrootut hirmu äärmusislami ees.
Tänapäeval on ka nn „mõõdukas islam“ kõike muud kui meiesõbralik. Kuigi nii Eestil kui Soomel on hea kogemus tatarlaste kogukonnaga, ei saa seda fenomeni võtta etaloniks ja tuua näiteks suhetest islamiga. See suhe on muutunud. Islamistide häälekad nõudmised ja vägivald meie inimeste suhtes on alandav kõrvakiil. Moslemite jaoks ei ole olemas dialoogi. On vaid tugevus ja nõrkus, võitjad ja võidetud. Timmermansi ja Euroopa Liidu poliitika on moslemite jaoks hirmunud, relvitu ja kaitsetahteta lambakarja hale katse säilitada endale elu.
Kebabivardad on aga juba ammu lambaprae jaoks valmis pandud. Ida-Euroopas ja Baltikumis ei tohi see pikkade nugade immigratsioonipoliitika kaugemale levida.