Kolumnist Karl Olaf Rääk võtab taas üles teema, et miks on põhjamaisele Tallinnale, kus pool aastat on “kehv suusailm”, vaja orieteeritust rattateedele?
“Ma ei hakka Tallinna jalgrattapealinnaks väänajate loogika koha pealt väga sõna võtma, aga seda küsiks küll, kas nad vahest aknast välja vaatavad?
Eile tegin ühe paariteistkümne kilomeetrise rattaringi. Lörtsi selle tunni jooksul (väga) ei sadanud, aga päris ebameeldiv tuulekülm oli. Teisi rattureid oli samuti väga vähe, põhiliselt Wolti kullerid. Ma ei hakka ka seda küsima, kui palju teoreetilised rattafanaatikud ise sadulas kilomeetreid läbivad.
Nagu päriselt kujutatakse ette, et keegi peale veidi… selliste linnakodanike muudkuid väntaks oma igapäevasõite mööda Liivalaiat, permanaeratus näos nagu propagandaklippides, tuisus, lumesajus ja vihmas? Kindlasti mõni üksik 10000 kohta on, aga kas tühise vähemuse pärast peaks kõigi teiste liikumist takistama?
Igal, kordan, IGAL liiklusvahendil on liikluses oma roll ja igapäevaliikumises suhteliselt piiratud kasuteguriga jalgratta vägisi pealesurumine tuleks heaga lõpetada. On teada, kui palju mingit liiklusvahendit reaalselt kasutatakse ja katsed üht ebaefektiivsemat liikumisviisi 2% pealt kasvõi 20% peale suruda on pehmelt öeldes Põhja-Korea stiilis innovatsioon. Eriti sügisel, talvel ja kevadel, mis erinevalt paljudest “euroopalikest” linnadest, meil paraku esinevad.
Nii et ma väga loodan, küll mitte väga tõsiselt, et uus Tallinna linnavalitsus kärbib tugevalt Tallinna liiklussõgedust, eriti rohefanatismist kantud liikluse planeerimist. See ei ole planeerimine, vaid neomarksistliku doktriini rakendamine.”
Allikas: sotsiaalmeedia
Kommentaar postituse alt: “Ma arvan, et ratturid on lihtsalt ettekääne, tegelikult ei koti seda punarohelist agendat mingid ratturid. Eesmärk on lihtsalt teha isikliku sõiduauto omamine ja sellega sõitmine raskeks või päris võimatuks.”