Kolumnist Karl Olaf Rääk kirjutab vastuseks taristuminister Kuldar Leisi arvamusele, et välisinvestorid ei tule tehase püstiajamiseks sõitma mööda kruusateid, et mitte müstiliste investorite, vaid oma rahva peale peaks mõtlema.
“Ikka need müütilised välisinvestorid, kelle jaoks me peame viimase välja panema. Ja ikka see luul, et kui metsatee ära asfalteerime, siis tulevad välisinvestorid ja panevad midagi püsti.
Kordan kunagi öeldut: investeering tähendab seda, et midagi pannakse sisse, et rohkem tagasi saada. Välisinvestorite puhul tähendab see tagasi saamine rikkuse riigist välja voolamist.
Küsimus on, kas ollakse peremehed või sulased. Kas ollakse juhid või alluvad. Kas ollakse pea või saba. Paraku on Reformierakonna ikke all möödunud aastakümned meie omanikustaatust järjest olematumaks kraapinud ja paistab, et üllatusminister ei suuda midagi paremat välja mõelda.
Tegelikult õige ka, kuidas nad oleks sellele kohale saanud panna mõnd eesti rahva huvidele mõtlevat tüüpi? Ei kuidagi.”
Toimetus lisab: aeg peaks olema sealmaal, et müstiliste investorite, uute töökohtade ja kõrgete palkade õnge ei peaks eestlased enam minema. Nagu kirjutab Karl Olaf Rääk, et tule investorid siia heategevust tegema, vaid raha välja pumpama, nende loodud töökohad kõrgete palkade poolest küll silma ei paista ja kuna riik on ääremaastumist vaid süvendanud, viies nüüd ka riigiasutusi maakondadest minema, siis pole investoritel kusagile Kagu-Eestisse enam asja, nad ei lähe kohta, kust riik ja inimesed lahkunud on. Küll aga paistavad “investorid” silma pretensioonikusega ja kohaliku rahva ähvardava survestamisega, nagu tuuleparkide rajajad. Ja ennekõike ei tule investorid siia ülikõrgete elektrihindade tõttu.