Kolumnist Karl Olaf Rääk kirjutab sellest, kuidas võimupoliitikud elavad ise just sellist elu, millises nad teisi süüdistavad. Jutt käib siseminister Lauri Läänemetsa baaridiskost ja Katrin Lusti vastu suunatud peavooluringkaitsest.
“See, mis meedias toimub, on pehmelt öeldes jälestusväärne. Teisalt on muidugi kena, et ebaeetiliselt läbi põimunud vasakvalitsejad ja -meedia ei üritagi enam omavahelist läbikasvamist peita või maha salata. Ilkumisega rünnatakse ausaks jäänud naisajakirjanikku, kahe lapse ema, kes proovis välja selgitada, kas meile uksest ja aknast peale surutava Ukraina sõjanarratiivi taustal ikka on siseministri poolt väga eetiline tekiilauimast irevil näoga plaate keerutada.
Ühe ullikese lapsesuu tulistab kogemata tõtt: “”Kui keegi ütleks talle, et Ukrainas ka mängitakse plaate ja pannakse pidu,” kommenteeritakse Xis.”
Kui keegi konservatiividest välja ütleks, et sõditakse vaid ühes Ukrainas servas, mujal aga mängitakse plaate ja pannakse pidu, siis oleks see surmanuhtlust vääriv putinism ja laim. Aga kui omade kaksikmoraali varjata vaja, siis argument missugune. Nad lausa naudivad valetamist ja inimestele pähe sülitamist.
Üldiselt tekib seda võigast ilkumist vaadates paralleel Piibli Soodoma looga (*), kus hukule määratud linna väärastunud asukad üritasid neid nuhtlema tulnud hävitusingleidki tervituseks vägistada.
1 Ms 19:4. Nad ei olnud veel magama heitnud, kui linna mehed, Soodoma mehed, niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni, ümbritsesid koja
5 ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: „Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!”
See jäi ka nende viimaseks praidiks, aga paistab, et ka tänapäeval leidub piisavalt perverte, kes tunnevad hetkel oma piiramatut võimu, kuid kelle tulevik ei saa eriti helge olema. Pigem vastupidi.
(*) Soodoma lugu peetakse osade inimeste poolt allegooriaks, kuid tõeline Soodom on arheoloogide poolt välja kaevatud ja, üllatus-üllatus, see linn hukkus ootamatus kuumuses ja tules.”