Kommentaar sotsiaalmeedias: kuidas portreteerida provokaatorit?

Sotsiaalmeedias väga populaarne postitaja Roosa Udu kirjutab Mary Krossi juhtumist, kus üksikjuhtumist joonistus välja üldisem muster, mille pärast tasub tõsiselt muret tunda.

“Peamine on, et inimesed ei harjuks „uue normaalsusega“. Provokatsioonid, mis mahtusid möödunud aasta hilissügise mõne nädala sisse, tabasid meid küll ootamatult, ent me ei tohi nendega leppida. Provokatsioonid pole mitte ainult valed ja vastikud, nad kätkevad endas ka tõsist ohtu. Küllap annaks ETV „Üle noatera“-saates luua mõjuv pilt alternatiivajaloost, milles provokaatorid oleksid saanud oma tahtmise.

Peame andma omalt poolt kõik, et meie hinnang sellistele aktsioonidele oleks hävitav, ent ometi ei kõverduks provokaatori peas ükski juuksekarv (ega saaks vopsu tema tagumiku ükski kannikas), sest just seda nad ootavad, selle peal väljas ongi. Aga selleks, et ei sünniks omakohut, peabki riik tagama õiglase kohtumõistmise. Absurdsete JOKK-skeemide harrastamine, nagu provokaatorite kohtlemisel näha võib, õõnestab tegelikult riikluse aluseid. Milleks üldse riik, kui ta ei suuda ausalt kohut mõista?

Ei tasu lootagi, et asi meie tänavatel iseenesest paremaks läheb. Küllap saame näha, kuidas provokaatorid oma haaret laiendavad. Märke sellest on õhus omajagu. Riigikogu liige agiteerib tulema meeleavaldustele kaetud nägudega, mingi kahtlane MTÜ koolitab noori, kuidas pikette korraldada, liiklust takistada, tänavatel lamada.
Kõik märgid näitavad, et peagi võib ka meie linnades näha tänapäeva neonatslikke löömamehi – muidugi pean ma silmas antifa tegelasi, kes juba mõnda aega on Euroopat terroriseerinud. Kas meie õiguskaitseorganid on nende tulekuks valmis? Või püütakse neid meile serveerida „demokraatia loomuliku osana“?

Oma loo lõpetuseks lisan siia veel ühe pildi, et igaüks võiks suhestuda provokaatoritega. Olgu see kõigile hoiatuseks – nad viibivad ja tegutsevad meie keskel.

Kindlasti kerkib siin ka õigustatud küsimus – kes on pildilt puudu?

Hea meelega oleksin siia lisanud ka Mare Tralla, aga tema paljas keha poleks tõenäoliselt vastanud feisspuki standarditele, seepärast ei hakanud ma parem riskima.

Provokaatoriks pean ma ka Rein Rauda, kes avalikult kuulutab, et meil juhib riiki natsivalitsus, ässitades sel moel antifa-meelseid noori vägivallale.

Küll on aga lisaks päris provokaatoreile pildil näha ka mõnda nende abimeest. Florian Hartlebi assisteerivad kaks tema erakonnakaaslast, kellest üks on peale muu ka tema lapse ema ja kes paistis silma sellega, et filmis vägivaldse kokkupõrke ootuses oma last ja elukaaslast, kui viimane meeleavaldajaid lapsevankriga rammis ja fašistideks sõimas. (Sellist asja on väga raske uskuda, ometi kinnitavad fotod, et just nii see oli. Elame ikka väga äraspidisel ajal!)

Nagu näete, seisab pildil ka Eerik-Niiles Kross. Mine tea, vahest tõesti polnud ta oma naise salakavalast plaanist teadlik. Kui aga peaks tõeks osutuma Mary Krossi väide, et abikaasa aitas tal koostada pöördumist politseisse, siis kuluks tallegi väike profülaktiline näpuviibutus ära – ei maksa olla nii heauskne!

Kui aga kellelegi tundub, et olen Eerik-Niilese vastu ülekohtune, siis võib mõttes tema asemel pildile paigutada hoopis Karoli Hindriksi, kes aitas kaasa Mary Krossi alatu vale levitamisele. Tegelikult peaks seal seisma ka Katri Raik, kes, enne kui asi ajakirjandusse jõudis, teadis levitada olematuid üksikasju – koera vigastused olnuvat suuremad perenaise omadest. Kust küll selline info? Kas otse Hindriksilt või oli seal vahel veel mõni lüli? Kuulujuttude levitamine poliittasandil tähendab aga nii või teisiti provokaatori aktsioonis kaasalöömist.

Tegelikult peaks Katri Raik olema ka veel Indrek Tarandi seljataga. Seisis ta ju tolle provokatsiooniaktsiooni ajal koos teiste sotsiaaldemokraatlike ministritega Toompea lossi seina ääres, silmitsi rändepakti vastasest meeleavaldusest osavõtjatega. Mida nad sellega taotlesid?

Kui Raik oli tõesti eelnevalt teadlik Tarandi kavandatavast provokatsioonist, siis pidi ta oskama prognoosida, et olukord võib muutuda väga plahvatusohtlikuks Näen võimalust, et tõsisema kähmluse puhkemisel oleks siseministril avanenud võimalus sedamaid, vahendusliine vahele jättes, välja kutsuda kiirreageerijad või märulipolitsei. Muidugi lõhnab see mõte vandenõuteooria järele, aga mõelge ise – kui oleks läinud tõsiseks löömaks, poleks võinud siseminister ju pelgalt kõrvaltvaatajaks jääda. Ta oleks pidanud sündmuste kulgu sekkuma, vastavalt oma ametivolitustele. Siit peaks jätkuma mõtteainet kõigile.

Lisaks eelloetletuile võiks pildile lisada ka Nika Kalanderi koos oma feministitibidega, kes 24. veebruari tõrvikurongkäiku provotseerisid. Ilmselt haudus kellegi peas mõte, et kui „sallimatute marss“ näeb oma teel taolist väljakutset, vallandub vägivald. Seda kuvandit on ju kõikjal levitatud. Paraku ei tehtud liblikatiivalisi karglevaid neiukesi märkamagi, nende naeruväärsus jäeti nende endi probleemiks.

Siiani oleme oma provokaatoritega hästi hakkama saanud – nende tegevus on kindlalt suubunud naeruväärsusesse. Päeva lõpuks on taranditel, krossidel, hartlebitel ja tralladel suud-silmad häbi täis. Oma nõrkushetkedel tuleb neil aga vastakuti seista põletava küsimusega – kas ikka tasus torkima minna, kuidas nüüd edasi elada?

Loo lõpetuseks esitan üleskutse: püüdkem Eesti elu korraldada nii, et siin poleks kohta provokaatoritele! Saame ilma nendeta suurepäraselt hakkama.”