Vanasti olid kevadel lume sulamise järel tänavaääred justkui miiniväljad – nüüd on üldjuhul koeraomanikud palju viisakamad ning suuri roojatud alasid väga palju enam ei näe. Loodus aga tühja kohta ei salli ja tuleb välja, et selle tühimiku on täitnud haridusministeerium. Viimaste nädalate uudised on üks hullem kui teine – käitumist ja hoolsust enam ei hinnata, põhikooli lõpetamisel ei oma eksam tähtsust, koolipäev algab kell üheksa. Ei teagi kohe, mis järgmiseks lume alt välja sulada võib?
Minu arvates on käitumise ja hoolsuse hindamine õpilase arengu ja motivatsiooni seisukohast väga oluline. Jutt muutunud õpikäsitlusest, refleksioonist ja individuaalsest arengust on ilus – see võib toimida gümnaasiumis, kus toimubki teadlik õppimine. Nooremate õpilaste puhul tuleb pidevalt tegeleda selgitustööga, miks on vaja õppida ja milleks üks või teine asi tulevikus vajalik on. Paraku tihtipeale jääb selgitusest väheks ja appi tulevad hinded.
Ma olin lastega just võistlustele sõitmas, kui raadiost tuli uudis, et haridusministeerium kavatseb käitumise hinded ära kaotada. Mis te arvate, kas ühel poisil läksid selle peale silmad särama ja ta kilkas suurest rõõmust: “Kas käitumise hinded kaovad ära? Väga hea!”. Ei, tegemist ei olnud mingi erilise huligaaniga, täiesti tavaline poiss oma väikeste krutskitega. Ma tean, et hinne hoiab teda nii mõnigi kord tagasi – ei taha keegi endale rahuldavat käitumist, pigem ikka head või eeskujulikku.
Jah, tuleb tunnistada, et on koole, kus käitumise või hoolsuse hinne tekib õpetaja suva või meeldimise järgi, aga sellisel juhul tuleks tegeleda juurprobleemi ehk ebapädeva õpetajaga. Hoolsuse ja käitumise hinne peaks olema ühise koostöö vili. Juhul kui seda koostööd kooli ja kodu vahel ei ole, siis oleks ka hinne vastav. Koostöö peab olema igal juhul mõlemapoolne – ei lapsele ega vanemale tohiks hinne tulla üllatusena ja ka kool ei saa ega pea kogu kasvatustööd enda kanda võtma. Kui laps ikka on unustaja ning koolikoti suurest segadusest ei leia juba esimesel tunnil vajalikke asju, siis siinkohal võiks kodu ka pisut kaasa aidata.
Haridusministeerium soovib antud sammuga suurendada kooli ja koduvahelist suhtlust. Võin öelda, et meie koolis on see väga tugev – meil, väikesel maakoolil, on lihtsalt see võimalus olemas. Sellest hoolimata ei kaotaks ma käitumise ja hoolsuse hindamist, sest see annab õpetajatele ja ka vanematele ühe pisikese, aga tihtipeale olulise õlekõrre. Kui me ei õpeta oma lastele, et lisaks õigustele on neil ka kohustused ning oma tegude eest tuleb vastutada, siis riigi ja rahvana meil väga suurt tulevikku ei ole.
Taavi Duvin
Sadala Kooli direktor