12.09.2020
Arvuti
“Meie eluviis on ohus. COVID-19 ja selle tõrjumismeetmed näitasid valusalt kätte – mitte midagi erilist, aga tegelikult vaid sellesama, mida näiteks rohelised on juba pikemat aega üritanud maailmale selgeks teha: eurounelm ei toimi kõigile ja pole jätkusuutlik.
Keskmise pere “normaalselt” teenivad vanemad kasvatamas enamasti ühtainust last, mõlemad töötamas kenas puhtas konditsioneeritud kontoris, puhkusereisidega korra aastas mõnda päikesepaistelisse rannamõnudega välisriiki – “nii vähe” peaks olema kõigile ju võimalik? Suisa inimõigus?
OK, selle välisriigiga on kahtlane ja ootame ära, kuidas läheb – no oleme nõus lükkama järgmisesse või isegi ülejärgmisesse aastasse; konditsioneeritud kontori osas loomulikult peaks valitsus kompenseerima, kui ühtäkki sinna põhjust-võimalust minna pole – aga mis mõttes lapsuke ühtäkki koju jäetakse???
Kes kaitseks Tallinna laste õigust süsteemsele kooliharidusele ja lapsevanemate õigust käia tööl, muretsemata, kuidas laps üksi kodus õppetöö, toidutegemise ja üksindusega hakkama saab? (Merilin Pärli: ma ei tea, kuhu enam pöörduda)
Üsna küünilise repliigina võiks siinkohal nentida, et kasvav tööpuudus mõnede sektorite kokkukukkumisel ja teiste kaalukal vähenemisel võib kiirelt lahendada lapse üksi-kodus olemise probleemi mõne töötu vanema koju lisandumisel. Üldiselt pole kusagilt ka lugenud, et selline kombo-õigus nt seadusena välja lubatud oleks. Künism aga pole kuigivõrd edasiviiv.
Tegelikult ei usaldaks üldse isegi muidu tublide vanemate võimekust koduõpetamisega tegeleda. COVID-eelne ühiskondlik formatsioon tingis teatud haridustaseme, palgataseme, elulaadi ja suure tõenäosusega on igapäevaselt kasutamata seisev teadmistepagas – too põhikooli/gümnaasiumitase kaasaegsetel keskmistel vanematel “hapuks läinud”.
Nii jätkates oleme me peale kasvatamas põlvkonda, kes süstemaatilist ja juhendatud kooliharidust enam ei saa. Need PISA-testide ülikõrged tulemused on saavutatud senise koolihariduse süsteemi baasil, mis ei ole loodud ise kodus pusimiseks. Õppekavad ei ole veel sedasi ümber tehtud, et omapäi õppides sama kvaliteetset haridust omandada. (Merilin Pärli)
Tundub, et Merilin Pärli edasine loogika on siinkohal äärmiselt lihtne – lõpetada igasugune valitsuste omavoli, lapsed täismahus kooli ja asi mutt.
Samas kõlab siit ka täiesti õige mõte – eesmärk peaks olema muutunud olukorras kvaliteetne haridus omandada. Oleks aeg õppekavadele toetuseks arendada õppematerjale, vahendeid, mis siis eesmärgi poole liiguks. võimaldaksid õppekavasid kodus omandada, seda eeldusel, milline on keskmiste vanemate haridus/haritustase.
Asendaks õige füüsikaõpiku multimeediakeskkonnaga? Salvestaks õpetaja-kuulaja vormis tunni ja täiendaks seda interaktiivsete ja kontrollimehhanismi omavate ülesannetega? Kaasaks Ahaa-keskused ja rakett69 tootjad ja suunaks nad kooliprogrammi illustreerivaid-seletavaid materjale tootma?
Enamike projektide juures on kaks peamist vastuargumenti – puudub raha ja puudub aeg. Hetkel kuuldavasti raha, ehkki laenatud, nagu oleks. Võib-olla murran siinkohal lahtisest uksest sisse ja haridusministeerium palehigis juba tellib/toodab vahendeid, laseb arendada ühtset koduõppekeskkonda, toodab juhendeid ja nii edasi.
Kevadine olukord tähendas suurt segadust, kiiret juurutamist, tingides näiteks arvukate videokonverentsiplatvormide vohamise; kuna midagi polnud võtta, üritati läbi mängida õpetaja-klassi-ees tundi, ainult videokonverentsi vahendusel ja ülesannete lahendamine muutus suuresti koduseks. Aega ju ei olnud. Praegu aga tundub veel olevat, haigestujaid lisandub siiski tasakesi ja järgnevad puhangud võib-olla saavad (aga ei pruugi) saada vaktsiinidega tapetud. Võime valmis jõuda.
E-riigi jaoks kõlaks tunduvalt uhkemini, kui koroonavõitlus annaks meile sisulisemalt e-le orienteeritud parema haridussüsteemi. Kuidagi piinlik oleks tunnistada, et suutsime vaid luua natuke videotorusid ja ohtralt lapsevanemate masendust.
Voldemar Võltsi