Ameerika Ühendriikides pole alates 1976. aastast ehitatud ühtegi suurt naftatehast ja Euroopa Liidus üritatakse energiakandjate ammutamisele sootuks ots peale teha.
Kümned teadustööd kinnitavad, et rahva ja riigi heaolu ning küllusliku, odava ja varustuskindla energia vahel on võrdusmärk. Korporatistliku süvariigi nukujuhid ja nende maailmanägemust kehtestavad ühispartei hampelmanid üritavad sihikindlalt jõukust vältida, mida veenvalt tõestab Euroopa Liit.
Viimaste päevade üks olulisemaid uudiseid on Ameerika Ühendriikide ja Venemaa diislileping. Korporatistlikus meedias ja ühisparteilaste poolt käsitletakse seda Donald Trumpi sooviga päästa 3. oktoobril toimuvatel Ühendriikide vahevalmistel vabariiklaste nahk ning Ukraina reetmisena. “Ukraina kampaania Venemaa rafineerimistehaste vastu kujutab Ameerika Ühendriikide presidendile järjest suuremat probleemi,” kirjutab süvariigi propagandakanal Politico.
Kui Ukraina ja Iraani vastasseisudel on maailma naftabörsidele kindlasti mingisugune mõju, siis üksikumalt Ühendriikide kaastekstis ei maksaks arvata, et Trumpi valitsus on nii lihtsameelne ja arvab, et oktoobris 300 000 tonni Venemaa diisli maailmaturule lubamine kujutaks probleemile mingisugust lahendust. Nii, nagu Pärsia lahe äärsetes riikides toimuva paugutamise põhiküsimuseks pole Iraan ja Ukrainas lääne kaitsmine Vladimir Putini eest, pole ka Trumpi ning Putini diislilepingu põhjuseks esimeses järjekorras mootorikütus.
Ühendriikide ja laiemalt lääne elukalliduse kriisi taga on eelkõige aastakümnete, pigem sajandi(te) taha ulatuv “eliidi” sihikindel misantroopia, kelle tahet viib ellu ühispartei. Totalitarismi jõustamisel mängib puudus olulist osa.
USA-s on poole sajandi jooksul suletud ligi 200 naftatehast
Naftatööstuse hävitamist tuleb vaadata laiemas lääneriikide tööstusest vabastamise kaastekstis ja Ameerika Ühendriigid on siinkohal “eeskujuks” kogu “kollektiivsele läänele”.
Viimane suur naftatehas valmis USA-s 1976. aastal Lousianas Garyville’is, mille rajas naftatootja Marathon Oil Corporation. Seevastu alates 1977. aastast on Ühendriikides suletud ümmarguselt 150–190 rafineerimistehast. Kuni Trumpini tegeles ühispartei järjekindlalt nafta- ja gaasitootmise ning nende taristu võimekuse piiramisega.
Väiksemaid rafineerimistehaseid on ehitatud peale 1977. aastatki, kuid need on kas eriotstarbelised (n asfaldi ja kütteõli tootmiseks) või pisikesed ning kokku üldist turgu ei mõjuta.
Euroopas pole suuri rafineerimistehaseid ehitatud alates 1979. aastast, kuid suletud on neist poolsada. Venemaal ehitatakse naftavabrikuid tänaseni.
Ühendriikide ja laiemalt lääne “energiaküsimuste” põhjuseks pole niivõrd Ukraina ja Iraani sõjad, kui lääne korporatistliku ühispartei järjekindel, kõige inimliku ning ilusa vaenulik poliitika.
Kõike suunab lõpuks tavaline võimutahe
Tänaseid sündmusi lahates võiks esmalt vaadata ajalukku ja mõelda, kui sageli on liitlased jätnud kasutamata võimaluse sobival või vajalikul hetkel üksteise reetmiseks?
Teiseks, kas Euroopa Liidu suurte liiduvabariikide juhid, Euroopa Liidu tehnokraatia ja Eesti valitsus langetavad otsuseid läänelike ideaalide ning väärtuste põhiselt? Kas nende jaoks on esikohal inimeste heaolu ja kas nende puhul saab rääkida moraalsest selgroost? Milline Euroopa riik ja kas Komisjon järgib sihikindlalt õigusriigi põhimõtteid? Kas Euroopa Liit ja liiduvabariikide valitsused rakendavad välissuhtluses samu moraalinorme, mida need peavad au sees Venemaa puhul, kõigi maailma valitsuste suhtes?
Kolmandaks, käsitledes probleemi üldinimlku pärispatuse utilitarismi seisukohalt, siis kas lääne jaoks üksikumalt ja maailmamajandusele üldisemalt on kasulikum pidada Venemaaga sõda või sellega äri ajada?
Päris väärtuste põhise rahvusvahelise poliitika ühe aluspõhimõtte sõnastas Thukydides “Peloponnesose sõdades”: “Tugevad [riigid] teevad seda, mis võimalik ja väikesed peavad kõik ära kannatama.” Väikseid ja keskmisi võime säästab haigetsaamisest ainult tark poliitika, enese “suurtele” huvitavaks tegemine. Paraku järjest “väiksemaks” muutuvas Euroopa Liidus ja selles võimutsevas ühisparteis vohab kakistokraatia.
ÜRO harta on mõeldud ainult nõrkadele. Kindral George S. Patton nentis peale Saksamaa alistumist 1945. aastal: “Ma arvan, et me sõdisime valede inimestega…” Maailmapoliitika on alati olnud ja jääb mitmekesise tõlgendamise küsimuseks. Sinimägedes kaitsesid Eestit kangelased. Riikidel ei ole sõpru, ainult huvid, kui banaalse ja ebamoraalsena see aeg-ajalt ka ei kõlaks.
“Energia vallapäästmisest” lääne tsivilisatsiooni thumose alusena rääkis muuhulgas Ühendriikide riigisekretär Marco Rubio hiljuti Ateenas.
Käesoleva arvamusartikli põhiteema juurde lõpetuseks tagasi tulles, siis nii nagu riigi ja rahva heaolu ning energiakülluse vahel on võrdusmärk, sõltub riigi või riikide ühenduse rahvusvaheline mõju selle inimeste rikkusest. Energiewende tähendab kõigile ja kõigele katastroofi. Päris huvitav oleks teada pisut täpsemat vastust küsimusele, miks Euroopa ja Eesti ühispartei “suured juhid” ning nende valijad seda tahavad? See ei ole loomulik “minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad” enese kehtstamine, vaid üheselt väärastunud Wille zur Macht.
Karol Kallas