21.08.2021
“Kõrgharidus” California ülikooli ühes hoones Berkeleys.
Hiljutises Kantar Emori kaheldava väärtusega uuringus “Eesti elanike arvates sobiks järgmiseks presidendiks kõige paremini Kersti Kaljulaid” märgiti taas ära täiesti poliitilis-ideoloogiliselt serveeritud “…eelistavad… kõrgema haridusega elanikud.”
Kõrgharidusega inimeste ärakasutamine poliitiliste eesmärkide kinnistamisel on tavapäraseks muutunud, seda põhimõttel: “Näe, targad inimesed toetavad Kaljulaidi (Reformierakonda, kooseluseadust, sotse jne)”. Vahemärkusena olgu öeldud, et ka madalama haridusega inimeste protsent on näiteks Reformierakonna toetuses väga kõrge.
Silmaringi ja suhtlust laiendav kõrgharidus on igati positiivne, aga see ei taga, et kõrghariduse baasil tehtaks õigeid valikuid. Kui haritud inimene on saanud ideoloogilise ajupesu, võib ta sama rumalaid valikuid teha kui kirjaoskamatu.
Kõrghariduse on saanud kõik tuntuimad marksistlikud revolutsionäärid alates Marxist-Leninist ja lõpetades Castrotega – nemad on korraldanud ka revolutsioonilisi veresaunu. Paljud maailma diktaatorid ja terrorirühmituste juhid on saanud hariduse Läänes. Nõukogude Liiduski oli akadeemiliselt täiesti tasemel ülikoolid, kuid need saatsid ellu ikkagi “nõukogude inimesi”.
Võrdluseks võiks võtta kaks Eesti inimest. Orientalist Peeter Espak ja Eesti 200 liider Kristina Kallas on mõlemad Tartu Ülikooli kasvandikud, aga viimane neist sai 2002. aastal magistrikraadi Ungaris Kesk-Euroopa Ülikoolis. Mõlemad on kõrgharitud, aga Kallase puhul löövad ideoloogialained kõrgelt üle pea, sest ta on õppinud Sorose ülikoolis. Peeter Espak on kahtlemata konservatiivsete vaadetega, aga tema pole selleks mingit ideoloogilist ülikooli läbinud.
Need, kes praegu räägivad, et sugu ja rass on vaid sotsiaalsed konstruktsioonid meie peades, on samuti enamasti kõrgharitud, nemadki on selle hariduse saanud läänelikes ülikoolides vasakpoolsete professorite käe all. Väidetavalt on enamik Lääne-Euroopa ja Ameerika ülikoolidest neomarksismi pesad, kust on võrsunud nii woke-kultuur kui ka kriitilise rassismi teooriad. Tulgu sellisest koolis bakalaureus, magister või doktor, kui ta ajab pseudoteaduslikku jura kümnetest erinevatest soovariantidest, on professorid teinud temast hea ideoloogi, kuid halva teadlase.
Kolumnist Piret Kivi on kirjutanud: “Õppejõud seletas meile õhinal ja suure entusiasmiga, et olemas on väga palju sugusid ja neid avastatakse pidevalt juurde. Tunnistan ausalt, et arvasin alguses, et õppejõul on omapärane huumorimeel ja ta teeb lihtsalt nalja. Kuna mulle absurdihuumor meeldib, siis nautisin seda olukorda täiega. Kuni hetkeni, mil mõistsin, et õppejõud nalja ei teinud. Siis tundsin end kuidagi veidralt. Mul oli raske õppida inimese juhendamise all, kes arvab, et liigil homo sapiens on lugematu arv sugusid ning et neid avastatakse pidevalt juurde (Kes avastab? Teadlased? Millised teadlased täpsemalt?). Ja et see kõik on ülitore.
Kui keegi oleks mulle 20 aastat tagasi öelnud, et Tartu Ülikoolis antakse praegu eelpoolmainitud infot, siis oleksin ütlejat pidanud nõdrameelseks.”
Ka Eesti ülikoolid on seega muutumas vasakpoolsuse pesadeks. Üks Uute Uudistega vestelnud inimene kirjeldas üht politoloogialoengut Tallinna Ülikoolis, kus õppejõuks oli välismaalane – too oli šokis, kui avastas, et suur osa tudengitest ei pea rahvuslust halvaks. Samas aga suudavad sellised vasakliberalismi jutlustavad õppejõud rääkija sõnul endaga kaasa tõmmata noori naistudengeid, kes võtavad sellised teooriad kergemalt üle.
Sellele, et tänased Eesti ülikoolid marksistlikku ajupesu teevad, pole vaja tõestust kaugelt otsida – tasub lugeda vaid Tartu Ülikooli prorektori Aune Valki seisukohti. Või Rein Raua omi. Selliste õppejõudude käte alt tuleb kvantitatiivselt suur mass ajupestud bakalaureusi, kelle kohta Kantar Emoril on hea kirjutada: “Kaljulaidi (kooseluseadust, Reformierakonda, sotse) toetavad kõrgharitud.” Ülikoolid lihtsalt toodavad juurde tohutul hulgal vasakpoolseid hungveipinge, kellele on konservatiivsel leeril vastu panna ainult väike seltskond tõelisi harituid.
Nii kirjutatakse jätkuvalt sellest, kuidas kõrgharitud toetavad globalistlikke arenguid – sest see nähtus ise toodab ülikoolides ideoloogilisi järeltulijaid ja kaadrit.