21.07.2023
Kas tuleb kunagi aeg, mil koroonaaja kuritarvituste eest tollased võimukandjad vastutust kandma hakkavad?
Internetist on juba raske leida infot koroonasse nakatumise kohta (viimasel päeval on selleks arvuks 17), kunagine hirmus pandeemia on muutunud mingiks gripilaadseks nähtuseks – ja meie kõik kipume unustama hirmsat 2020. aasta kevadet, mil peaaegu kogu Eesti suleti majadesse ja korteritesse. Miks me ei küsi endalt – mis asi see oli?
Tuletagem uuesti meelde 2020. aastat ning kahte järgnenut – millised põhjalikud piirangud meil valitsesid, kuidas vaktsineerimise kohustus murdis ühiskonna üksmeele, kuidas majandus umbe jooksma kippus, millised kulutused tehti vaktsiinidele… ja nüüd nagu poleks seda kõike üldse olnud.
Kõigepealt – kuidas hirmus pandeemia selliseks “gripiks” taandus? Kas see paanika, mis pani kõiki maski kandma ja “õlga alla panema”, oli ikka realistlik või meeletult üle reageeritud? Jah, Covid-19 oli inimkonnale midagi uut, aga kas praegune põhjalik “rahunemine” ei kinnita, et see kõik võis olla suuresti kunstlik?
Pandeemia tagajärgedest ei taha keegi enam rääkida – ainus uudis on see, et kokku krabatud vaktsiine tuleb ohtralt maha kanda, aga meil on endiselt nende ostmise kohustus. Vähe räägitakse sellest, millise hoobi andis juhtunu rahva vaimsele tervisele.
Täiesti unustusse on vajunud ka nn taasterahastu, mille jaoks EL laenu võttis ja mis kõik liikmesriigid laenupuntrasse sidus. Kuhu on jäänud Eesti saadud raha, et Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 valitsus rängad maksutõusud tekitas – me ju ei tunnegi, et mingi raha oleks kusagilt tulnud? Ungari ja Poola jäeti sest rahast ilma, aga nad pole kokku kukkunud – mis efekt sel laenul siis üldse oli?
Koroona andis ränga hoobi demokraatiale ja see peegeldus ka Eestis, kus juba vaktsineerimise sunduslikkus oli suureks probleemiks, esmakordselt toodi just piirangutevastasele demonstratsioonile välja eriüksuslased ja koerad ning pärast seda on demokraatiat aina kitsendatud – haiguspuhangu aegsed kitsendamised kanduvad nüüd teistele elualadele, sest kellelgil on maitse suus sellest, kuidas ühiskonnale päitsed pähe panna.
Koroonaaegsete piirangute analüüsi Eestis ilmselt ei tehta ja ühiskond ei saa teada, kus tehti valeotsuseid ja mis oli nende hind, kas oleks saanud teisiti ja kes on süüdi. Vastutamatus poliiteliidi seas tuli esile just koroona ajal – näiteks vaktsiinide riknemise korstnassekirjutamise ning ülikalli testihanke 75 aastaks salastatuks kuulutamise näol.
Mitmeaastane koroonakriis oli tegelikult meeletu kõrvalekalle normaalsest elust ja tundub, et kuritarvitused olid sel perioodil tohutud. Samas aga on juulis 2023 tunne, nagu poleks seda olnudki, sest sellest ei räägita ega tahetagi rääkida. Kuigi tõsi küll, Eesti 200-Lutsar hirmutab uue puhanguga ja WHO on välja otsinud uue viiruse, mis võivat pandeemiaks paisuda (sedapuhku puukidel põhineva, mis peletaks inimesed linnadesse).
Koroona andis hoobi ka teaduse mainele, sest teadlaste otsused ja soovitused olid sageli vastukäivad ning arusaamatud, lisaks läksid nii teadusnõukoja eesotsas olnud Irja Lutsar kui Toivo Maimets kui ka paljud arstid (Karmen Joller) kaasa valitsuse poliitilise agendaga, nõudes muuhulgas ka repressioonide rakendamist.
On suur kahtlus, et ka kliimavõitlusega tuleb kord aeg, mil Maal on kõik endine ja inimkonnal on kõik täiesti umbe jooksnud, aga keegi ei taha meenutada seda enesekägistamist nimega kliimaneutraalsus.
Uued Uudised