Karm reaalsus: laastav koroonapandeemia muudab meie eluviisi põhjalikult

Koroonapandeemia põhjustatud šoki ulatus võib põhjustada meie ühiskonna toimimises fundamentaalseid muutusi, kirjutab The Telegraphi majandusajakirjanik Allister Heath.

Juba Aristotelese ajast on teada, et inimesed on sotsiaalsed olendid ja ükski pandeemia, sõda, katastroof ei muuda seda iial. Vanavanemad ei jõua ära oodata, millal saaks jälle oma lapselapsi kallistada, noored tahavad käia väljas ja pidutseda ning me kõik igatseme jälle reisida, minna restorani, nautida elu. Ometigi on karm reaalsus see, et viirus muudab meie eluviisi põhjalikult. Koroonaviiruse põhjustatud hävitustöö hakkab vaikselt ilmsiks tulema: sellise ulatusega šoki järel leiab ühiskonnas alati aset suunamuutus.

Koroonaviirus on maratonijooksja, mitte sprinter. Läheb aastaid, enne kui saame mõõta selle tõelisi tagajärgi, nii otseseid kui ka kaudseid ja võrrelda neid teiste riikidega. Mida me aga juba teame on see, et meie sotsiaalselt distantseerunud majandus hävitab jätkuvalt inimeste elusid: koroonapandeemia mõju finantssektorile on palju suurem, kui on olnud ühegi teise 20. sajandi viiruse puhul, seda peamiselt karantiini ja majanduse ning ühiskonna muutunud olemuse tõttu. Lootus pöörduda tagasi koroonaeelsesse normaalsusesse selle aasta lõpuks või 2021. aasta alguseks on unistajatele. Seda ei juhtu, isegi kui Oxfordi vaktsiin peaks tegema imesid.

Nn uus koroonajärgne reaalsus saab olema karmim, ettevaatlikum, vähem optimistlik ja vaesem. See saab olema ühest küljest kollektivistlik, poolpüsivalt eriolukorras olevate riikide maailm, paternalistliku tervishoiu ja maskide kandmise kultuur, aga teisest küljest individualistlik maailm, kus inimesed ja perekonnad soovivad olla veelgi sõltumatud, et kaitsta end välismaailma eest.

Inimesed on vähem riskialtid ja hüpohondria muutub poliitilise psüühika osaks. Suuremate gripiepideemiate ja iga uue viiruse puhul hakatakse kehtestama rangeid sotsiaalse vahemaa meetmeid.

Iga ettevõte, iga perekond muretseb pidevalt, et majandus ja rahvusvaheline reisimine peatatakse väga lühikese etteteatamisajaga. Tulemus on kurnav, olgugi, et võib-olla oleme paremini ette valmistatud. Karantiinide kehtestamise kiirendamiseks suureneb riigiaparaadi võimekus ning kasutu avaliku sektori bürokraatia korraldatakse ümber.

Psühholoogiliselt mõistame nüüd, et haigus võib murda meid praegu samamoodi nagu keskajal, et ka progressil ja teadusel on omad piirid (isegi, kui need lõpuks meid päästavad). Materialism on oluline, sest me oleme vaesemad, kuid samas oleme teadlikumad surmast ja juhuse rollist.

See kõik mõjutab meie väärtusi. Kas religioon tuleb tagasi? Kas meil saab olema vähem või rohkem lapsi? Kas me muutume karmimaks või leebemaks? Rohkem või vähem tolerantseks? Kas me hindame vabadust rohkem või vähem? Sellistel hetkedel pöörduvad paljud tagasi konservatiivsete väärtuste juurde, kuid palju on ka neid, kes liiguvad vastassuunas.

Riigipiirid tulevad tagasi. Piiride sulgemine ei ole enam mingi teoreetiline võimalus. Kodakondsus, residentsus ja geograafiline lähedus muutuvad taas olulisemaks. Paratamatult toimub omamoodi deglobaliseerumine, sest riigid tahavad toota rohkem ise; iga kriisi esimene reaktsioon on paraku protektsionism.

Mõned immigrandid võivad lahkuda, eriti madalapalgalised ja füüsilisest isikust ettevõtjad, kuna nad eelistavad olla turvaliselt oma kodumaal. Samas tuleb tagasi tööpuudus, eriti noorte hulgas. Ka keskkonnaliikumised kannatavad, sest rohkem keskendutakse käegakatsutavatele kriisidele, nagu pandeemia, antibiootikumide tõhusus, elukallidus ja töökohad.

Ärikulud aga vähenevad. Ettevõtted hoiavad kontoripindadelt raha kokku, üha rohkem inimesi hakkab pidevalt kodus töötama. Samas tõusevad riskipreemiad, investorid tahavad suurema pankrotiriski tõttu suuremaid kompensatsioone või võlgade kustutamist. Odav laenuraha kaob, tulemas on omakapitali, mitte võlgade aeg. Naaseb ka inflatsioon, sest riigivõlg on monetiseeritud.

Koroonaeelne superedukas äritegevus kaob. Tuhanded poed, restoranid, taksoettevõtted ja lennufirmad saavad eksisteerida ainult siis, kui rahvast on palju liikvel. Paljude toodete hinnad tõusevad ja hulk normaalsena tundunud asju muutub luksuseks.

Kuna üha rohkem inimesi töötab kodus, kolitakse linnadest välja maale, kus on rohkem ruumi ja odavam kinnisvara. Poliitikud on sunnitud panustama teedeehitusse ja lubama arendajatel ehitada uusi äärelinnu. Seega võib öelda, et viimased aastad enne koroonat olid kuldsed, kuid paraku ei osanud me kunagi mõista, kui hea meie elu tegelikult oli.