Korruptsioonivalitsuse 100 päeva: üks viga ajab teist taga

Korruptsioonist sündinud Kaja Kallase valitsusel sai täis sada päeva ning isegi peavoolumeedia ei saa kuidagi maha vaikida päikesetõusu rituaaliga ametisse astunud Portorollo valitsuse üldist nõrkust ja peaministri erakordset saamatust.

Kaja Kallas on inimestele meelde jäänud iseäranis ebakindla ja rabeda peaministrina, naiivse väitlejana ning kohati lausrumaluste väljendajana, kelle põhisõnum on olnud näpuga näitamine eelmise valitsuse suunas ning kõikide eelmise valitsuse otsuste risti vastupidi keeramine, olgu see otsus hea või halb.

Eriti halvasti on valitsusjuht ja Reformierakonna esimees toime tulnud koroonakriisiga. Kõik see on kajastunud ka oravapartei reitingulanguses.

Kriisiolukorras ei saanud Kallase valitsus sümboolsed sadat kriitikavaba päeva ning kohe nende esimene otsus piiranguid lõdvendada, mis viis Eesti nakatumisnäitajaga raketina Euroopa esimeseks, leidis kohe laialdast hukkamõistu.

Kritiseeritud on nii vaktsineerimiskava, vaktsineerimistempot, rääkimata olematust väljumisstrateegiat, mille kõvad nõudjad reformierakondlased alles aasta eest ise olid. Nüüd on viirus saadud üle karide hetkeks kontrolli alla, kuid seegi tuleb kirjutada pigem aastaaja kui valitsuse tegevuse arvele.

Kaja Kallas astus kohe ämbrisse ka sellega, et ei soostunud oma reformierakondlikus ülbuses ilmuma parlamenti rahvaesindajate ette. Sellele eelnes pikk nuiamine ja tolmu üleskeerutamine.

Juhina on näidanud Kaja Kallas üles ebapädevust ning seda varjates on ta jäänud vahele vassimisega. Edasine fopaa saabus siis, kui rahumeelsete meeleavaldajate vastu saadeti hambuni relvastatud politsei kiirreageerijad. Enne veel kui valitsuse sada päeva täis sai, satuti kriitikatule alla riikliku eelarve strateegia tõttu.

See nimekiri pole kaugeltki lõplik.

Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts leiab Postimehes ilmunud arvamusloos, et küllap paljud nõustuvad, et Kallase peaministriks oleku esimesed sada päeva on olnud rabedad: kord räägitakse piirangute leevendamisest, siis karmistamisest, kord on esil nutikad investeeringud, siis kärpejutt, kord julgeb peaminister olla eestkõneleja, siis saadetakse asja selgitama parteisõdurid.

„Värske peaministri puhul on see mõistetav ja andestatav, aga kui nii jääbki? Kui see rabedus hakkabki olema osa Kallase valitsusstiilist?“ küsib Saarts retooriliselt.

Sama Postimehe juhtkiri leiab, et niinimetatud päikesetõusu valitsus võib kujuneda hoopis loojanguvalitsuseks. „Hoolimata kaunist nimest ei ole valitsus lubatud koitu siiani kaasa toonud – suurimaks muutuseks on jäänud konservatiivide väljatõrjumine valitsusest.“

Veel viidatakse visiooni puudumisele ja keerulises olukorras kumuleerunud väikestele vigadele, valitsuse suurimaks möödalasuks peetakse kasinuse seadmist ainsaks majanduspoliitiliseks eesmärgiks.

Kokkuvõttes antakse hinnanguks „rahuldav“, kuid palju ei puudu, et sellele miinus taha joonistada.